Eelmises, sissejuhatavas osas kirjutasin, et isikliku teadvuse teooria omamine tähendab, et inimene omistab nii endale kui teistele vaimuseisundeid, sh näiteks eesmärgi või kavatsuse omamist, uskumist, mõtlemist, teadmist, oletamist, kahtlemist, teesklemist, lubamist, usaldamist jne ning et teadvuse teooria omamine ja selle adekvaatne funktsioneerimine on kriitilise tähtsusega nii üksikisiku kui kogu tsivilisatsiooni ellujäämise seisukohalt.
Täna vaatame lähemalt teadvuse teooria alaliike, mida on oluline tunda nii diagnoosimisel kui sobivate teadvuse teooria tugevdamise strateegiate valimisel. Kuigi teadvuse teooria mängib rolli nii autismi, ATH, spetsiifiliste õpihäirete, antisotsiaalse isiksusehäire ehk sotsiopaatia, psühhopaatia, nartsissismi, skisofreenia kui ka muude seisundite juures, on neis kahjustatud teadvuse teooria erinevad aspektid.
Arvestada tuleb, et kuigi esmapilgul võib paista, nagu välistaks üks diagnoos kahjustatud teadvuse teooria alaliigi tõttu teise diagnoosi, millega kaasneb vastassuunaline kahjustus, võib samal inimesel siiski esineda mitu häiret või häirete, erisuste ja seisundite kombinatsioon, mistõttu moodustavad ka tema tugevad ja nõrgad küljed teistsuguse pildi kui inimesel, kel on ainult üks häire või erisus. Lisaks võib konkreetne häire või erisus väljenduda erinevatel inimestel väga erineval määral ning spetsiifilisi jooni võib esineda ka neil, kes ametlikku diagnoosi ei saaks.
Laias laastus jagatakse teadvuse teooria kognitiivseks ning afektiivseks. Eelmises osas tutvustatud David Premacki ja Guy Woodruffi kui teadvuse teooria mõiste kasutuselevõtjate lähenemine keskendus eelkõige kognitiivsele küljele. Samuti vaatleb kognitiivset aspekti Simon Baron-Coheni, Alan Leslie ja Uta Frithi poolt loodud Sally-Anne’i eksiuskumuste test, mis ei olnud küll päris esimene omalaadne, kuid kujunes kõige mõjukamaks ning mida kasutati algselt väikeste laste teadvuse teooria taseme hindamiseks.
Hästi toimiv kognitiivne teadvuse teooria tagab, et inimene saab intellektuaalsel tasandil aru teise inimese kavatsustest, teadmistest, uskumustest, mõtetest, käitumise põhjustest jms ning asjaolust, et teiste inimeste teadmised, kogemused ja uskumused erinevad tema enda omadest. Seevastu puuduliku kognitiivse teadvuse teooriaga inimest tabavad kergemini möödarääkimised, pettuste ohvriks langemine, raskused suhtlemisel, teistega koos töötamisel ning oma tegude tagajärgede mõistmisel, ta ei saa aru naljadest, irooniast ja sarkasmist ega suuda lihtsasti sisutühja viisakusvestlust pidada.
Afektiivse teadvuse teooria elemente hakati kognitiivsetest sõltumatutena märkama 1990.-tel aastatel seoses ajukahjustuse mõjude uurimisega ning 2007. aastal avaldatud artiklis jagasid neuroteadlased Simone G. Shamay-Tsoory ja Paul J. Eslinger teadvuse teooria kognitiivseks ja afektiivseks suunaks, sest nende kahe suuna kahjustused kujunevad välja erinevates aju piirkondades.
Afektiivne teadvuse teooria võimaldab märgata ja mõista teise inimese tundeid nii otse kui nendega toimunud sündmustest kuulmise alusel, tõlgendada näoilmeid, hääletooni ja kehakeelt, kujutleda end teise inimese olukorda ning tunda teisele kaasa. Raskused selles vallas tähendavad, et suhete loomine ja hoidmine on keeruline ja inimese käitumine võib tunduda kohatu.
Rängemal juhul võib afektiivse teadvuse teooria puudulikkus tähendada südametunnistuse ja häbi tunde puudumist, mis kaotab sisemised tõkked kuritegevuse ees. Viimane on omane psühhopaatidele, kel kognitiivne teadvuse teooria on üldiselt tugev, mistõttu nad saavad teiste inimestega toimuvast intellektuaalselt aru, kuid ei suhestu emotsionaalselt ega hooli teistest ja selline kombinatsioon võimaldab neil teisi oma huvides ära kasutada.
Kõrvalmärkusena tasub teada, et kuigi populaarse teooria kohaselt on psühhopaatia kaasasündinud ning sotsiopaatia ehk ametliku nimetusega antisotsiaalne isiksusehäire keskkonna mõjul kujunenud, on geneetilisele tegurile vaatamata ka psühhopaatia väljendumiseks siiski vaja keskkonna mõju. Samuti ei ole kõik psühhopaadid vägivaldsed ega kurjategijad ning enamik vange ei ole psühhopaadid. Statistiliselt moodustavad psühhopaadid 1% elanikkonnast, kuid 15-25% USA vanglates viibivatest meessoost kinnipeetavatest ning 30-40% vägivaldsete kuritegude eest kinnipeetavatest. Osad psühhopaadid suudavad oma impulsse kontrollida, õpivad reegleid järgima ning töötavad tavapäraselt stressirohketeks peetavatel aladel, kus empaatia puudumine aitab neil edu saavutada.
Seevastu autismispektri üks keskseid aspekte on kognitiivse teadvuse teooria nõrkus, kusjuures afektiivne külg võib samal ajal hästi toimida. Seetõttu võib juhtuda, et autismispektril olev inimene ei saa ise sotsiaalsetest vihjetest aru, kuid olukorrast teadlikuks saades tunneb teisele kaasa. Sageli toetuvad autistid sotsiaalsete vihjete loomupäraselt mittemõistmise kompenseerimisel loogilisele analüüsile, reeglite ning signaalide tähenduste äraõppimisele ja vestlusteks stsenaariumite harjutamisele, kuid seltskonda sobitumise nimel nõnda enda n-ö maskeerimine tekitab neis ärevust ja stressi, põhjustab kognitiivset ülekoormust ning võib viia läbipõlemiseni.
ATH puhul tulenevad teadvuse teooria puudujäägid eelkõige kognitiivsest ülekoormusest ja täidesaatvate funktsioonide nõrkusest ning vaikses, keskendumist võimaldavas ruumis võib ATH-ga inimene saavutada teadvuse teooria testides kõrgeid tulemusi. Reaalelus kaasnevad ATH-ga siiski sageli nii kognitiivse kui afektiivse teadvuse teooria probleemid, sest kõigi muude stiimulite taustal ei jätku ajul sotsiaalsete vihjete märkamiseks, tõlgendamiseks ja arvestamiseks piisavalt mälumahtu, tähelepanu ega pidureid.
Nartsissismi uurides on leitud, et grandioosse nartsissismiga inimeste kognitiivne teadvuse teooria on tugev, kuid afektiivne nõrk, mis võimaldab neil sarnaselt psühhopaatidega teisi oma huvides ära kasutada. Seevastu varjatud nartsissismi puhul on kahjustatud nii kognitiivne kui afektiivne teadvuse teooria ning keskendudes oma isiklikele hirmudele ja probleemidele ei märka nad ümbritsevate inimestega toimuvat ega suuda sotsiaalsetes olukordades adekvaatselt orienteeruda.
Lisaks eristatakse teadvuse teooria üliaktiivsust, mida esineb skisofreenia ja psühhoosi episoodide juures ning mis põhjustab paranoiat, sest inimene analüüsib stiimuleid äämuslikul määral ja ekslikel alustel, omistades väikestele detailidele suurt tähtsust ja sihilikkust. Samuti kaasnevad skisofreeniaga nii afektiivse kui kognitiivse teadvuse teooria kahjustused ning raskused teiste inimeste mõtete ja tunnete eristamisel enda omadest.
Nii afektiivses kui kognitiivses aspektis on teadvuse teooria puudulik ka spetsiifiliste õpiraskuste, Alzheimeri ja Parkinsoni tõve, depressiooni ja bipolaarse häire korral, kusjuures Parkinsoni tõvega säilib afektiivne teadvuse teooria kauem kui kognitiivne.
Eristatakse ka implitsiitset ja eksplitsiitset teadvuse teooriat. Implitsiitne toimib n-ö loomupäraselt, automaatselt ja alateadlikult ning eksplitsiitne tugineb õpitud, teadlikule analüüsile. Siinjuures on huvitav märkida, et eksplitsiitse ja implitsiitse teadvuse teooria kahjustused jagunevad häirete ja erisuste vahel teisiti kui kognitiivse ja afektiivse teooria omad. Autistidel, psühhopaatidel, sotsiopaatidel ning nartsissistidel on kahjustatud implitsiitne teadvuse teooria, kuid eksplitsiitne on samal tasemel tavapopulatsiooniga. Seevastu ATH puhul toimib implitsiitne teadvuse teooria tavapäraselt, raskusi esineb eelkõige eksplitsiitsega, mis eeldab täidesaatvate funktsioonide rakendamist. Ka skisofreenia, õpiraskuste ning keelelise arengu häirete korral võib implitsiitne teadvuse teooria toimida normaalselt ning raskusi põhjustada just eksplitsiitne analüüs. Kõrge psühhoosiriskiga, depressioonis, bipolaarsetel ning Alzheimeri või Parkinsoni tõvega inimestel on kahjustatud mõlemad, kusjuures bipolaarse häire korral on implitsiitne teadvuse teooria kahjustatud püsivalt ning eksplitsiitne ainult depressiivse või maania episoodi ajal ning Alzheimeri tõvega säilib implitsiitne teadvuse teooria kauem kui eksplitsiitne.
Testimisest
Eelmises osas mainisin kognitiivse teadvuse teooria taseme hindamiseks kasutatud eksiuskumuste testi ning jagasin videote linke nende testide läbiviimise vaatamiseks.
Üks levinumaid viise afektiivse teadvuse teooria hindamiseks on näidata inimesele must-valgeid pilte silmadest ning paluda silmade alusel tõlgendada kujutatud emotsioone (Reading the Mind in the Eyes Test, RMET. Ka selle testi töötas välja Simon Baron-Cohen). Kriitikute hinnangul on sel testil aga madal valiidsus ning ilma kontekstita piltide alusel emotsioonide ära tundmine ei ole sama mis reaalelus teiste inimeste sees toimuva tõlgendamine. Samuti on väidetud, et RMET hindab pigem sõnavara ulatust kui sotsiaalseid oskusi. Tänapäeval kasutatakse RMET-i asemel sageli lühifilmidele, lühilugudele või videotele tuginevaid teste.
Sellegipoolest on huvilistel võimalik silmadest emotsioonide lugemise testi tasuta veebis mitmel pool teha, näiteks siin. (Avasin kolm RMET testi, kuid see oli ainus, mis probleemideta toimis).
Lisaks on võimalik täita Toronto empaatia küsimustikku, millega hinnatakse vastaja emotsioonide kogemist ja teistest hoolimist ning peamiselt kognitiivse empaatia taset hindavat Baron-Coheni empaatia koefitsiendi küsimustikku.
Järgmisel nädalal kirjutan lähemalt, kuidas teadvuse teooria kujunemist lapsel toetada.
