Psühholoogia Archives - Helgust luues

Eksperiment: kuidas konstruktiivselt uudiseid jälgida

ingridvooglaid — Mon, 12 Oct 2026 12:26:02 +0000

Inspireerituna A. D. Sertillanges’i, Cal Newporti ja Rolf Dobelli mõtteavaldustest uudiste tarbimise teemal otsustasin korraldada enda elus väikese eksperimendi ning katsetada teadlikku piiratud mahus ja valikus uudistetarbimist. Siin kirjeldan lähemalt, mida Sertillanges, Newport ja Dobelli soovitavad, kuidas ma püüdsin oma uudiste dieeti ja rutiini kujundada, mis sellest välja tuli, mida edaspidiseks otsustasin ja kuidas saate ise oma uudiste tarbimise harjumustes selgust luua. Ülevaade võib pakkuda huvi nii neile, kes püüavad ise leida paremat viisi uudiste ja meediaga suhestumiseks, kui ka neile, keda vaevab küsimus, miks inimesed, kes ei tarbi meediat või tarbivad väga piiratud mahus, nõnda on otsustanud.

Nii Sertillanges, kelle raamatut “The Intellectual Life” tutvustasin siin, Newport, kelle raamatutest ja mujal jagatud nõuannetest tuleb siin lehel veel korduvalt juttu, kui raamatu “Stop Reading the News” autor Dobelli on ühel nõul, et uudiste liigne ja korrapäratu tarbimine killustab tähelepanu, kahjustab mõtlemisvõimet ning raskendab oma töösse süvenemist. Dobelli toob oma lühikeses teoses välja rohkelt põhjuseid, miks uudiste jälgimine ei ole vaeva väärt ja kuidas nendega kursis olla püüdmine elu halvab. Kui soovite veenmist ja raamatut kätte ei saa, siis esimest peatükki saab lugeda siin ning raamatule eelnenud artiklit, mis sai aluseks ajakirja The Correspondent rajamisele, siin.

Kõige leebemat nõu oma uudistedieedi korrastamiseks annab neist kolmest Cal Newport, kes ise jälgib ajalehtede asemel igapäevaselt postkasti saabuvat kureeritud ülevaadet maailmas toimuvast. Newport rääkis oma taskuhäälingu Deep Questions episoodis “How to Escape Mediocrity and Get Ahead of 99% of People”, et oluline on mitte lasta algoritmidel määrata endani jõudvat infot, vaid valida üks kvaliteetne inimeste poolt hallatav allikas, mis koostab uudistest ülevaate. See võib olla nii kirjalikus kui taskuhäälingu formaadis. Muus osas soovitab ta piirduda kitsast teemat süviti käsitlevate raamatute ning 4-6 kvaliteetse pika artikliga kuus. Artiklid võivad olla kogutud erinevatest allikatest ning raamatute hulgas peaks olema ka selliseid, mis eristuvad oluliselt teie endi arusaamadest ja maailmavaatest ning võimaldavad saada mitmekülgse sissevaate, andes ideaalis teie seisukohtadele kindlama aluse.

Antonin-Dalmace Sertillanges soovitas ajalehtedest üldiselt täielikult loobuda, kuid lubas erandit tõesti oluliste sündmuste puhul, millega võib olla vaja end kurssi viia. Kindlasti pidas ta oluliseks uudiste vältimist töö ajal.

Rolf Dobelli pakub kahte võimalust uudiste piiramiseks. Esiteks on tema eelistatud ja tungivalt soovitatud variant loobuda igasugusest uudiste, raadio ja televisiooni tarbimisest ning harida end süvateadmisi, seoseid ja konteksti pakkuvate raamatute ja ajakirjade abil. Vajaliku info saab sellise valiku korral kätte samadest allikatest, kust ajakirjanikudki: valitsuse, kohaliku omavalitsuse, ametkondade ja ettevõtete kodulehtedelt, teemalehtedelt, teadus- ja erialastest ajakirjadest, kursustelt, raamatutest, ülikoolide veebilehtedel leitavatest avalikest loengutest ja mujalt.

Dobelli sõnul on tal vaid üks kord uudisteta veedetud kümnekonna aasta jooksul juhtunud, et ta jäi ilma uudisest, mida oleks olnud kasulik lugeda: lennujaama sõites ei teadnud ta, et tema lend on Islandi vulkaanipurskest tekkinud tuhapilve tõttu tühistatud. Sealjuures ei maini Dobelli, et tühistatud lennust peab reisijaid teavitama lennufirma ja sellest teada saamiseks ei tohiks olla vajadust uudiseid jälgida. Sellegipoolest leiab Dobelli, et sellise haruldase juhtumi ennetamine ei kaalu üles kümnete tuhandete uudiste endast läbi laskmise negatiivseid tagajärgi.

Teiseks pakub Dobelli välja leebema versiooni loobuda päevalehtedest, uudisteportaalidest, tele- ja raadiouudistest ning sotsiaalmeedias jagatavatest uudistest ja piirduda nädalalehtede ning pikkade kvaliteetartiklite lugemisega. Nädalaleht tuleks valida selline, mille sensatsioonijanu ja reklaamisisaldus on kõige madalamad, ning hea oleks terve väljaanne läbi vaadata piiratud ajaga, näiteks ühe tunni jooksul, ja mitte lasta sel valguda mitme päeva peale.

Newport ja Dobelli soovitavad sündmust analüüsivaid artikleid lugeda ajalise distantsiga. Dobelli soovitab lausa, et kui olete valinud pehmema tee ja otsustate siiski nädalalehti lugeda, siis peitke värske väljaanne vähemalt kuuks ajaks sahtlisse ning lugege vanemat numbrit, sest nii on väiksem kiusatus loetud teemal uudiseid otsida ning sattuda keset parajasti kogunevat seostamata oletustest, põhjendamata väidetest ja loobitavatest süüdistustest koosnevat sisutühja mulli. Newport toob välja, et ajaline kaugus sündmusest on andnud ajakirjanikele võimaluse teemasse põhjalikumalt süveneda, eeldatavasti on selgunud rohkem asjaolusid ja esimesed emotsioonid on taandunud.

Kõigest eelnevast lähtudes koostasin enda jaoks esialgse plaani, mis nägi ette valida üks eestikeelne, üks ingliskeelne ja üks hollandikeelne uudistekanal, mida kõiki vaatan üks kord nädalas piiratud aja jooksul. Teisi kanaleid üldse ei ava. Mõtlesin, et kanalid võivad nädalast nädalasse roteeruda, kuni leian üles need, mis mulle kõige konstruktiivsemalt mõjuvad. Lisaks soovisin otsida iga nädal mõne konkreetse autori arvamusartikleid või lugeda mõne pika sisuka teemaartikli. Siinjuures märgin, et mitte keegi ülal viidatud autoritest ei soovita lihtsalt uudisteportaali või ajalehe avamist ja nõnda enda maailmas toimuvaga kurssi viimist. Paraku just selle lähenemise ma valisin ja kogesin omal nahal selllise käitumise negatiivseid tagajärgi.

Alustuseks olin pärast reedel tund aega YouTube’is lühikeste hollandikeelsete uudistekokkuvõtete vaatamist uudiste jälgimise suhtes optimistlikult meelestatud. Õhtul Dobelli raamatut lugedes mõtlesin, et ei ole temaga nõus ja uudiste jälgimine võib olla nii huvitav, kasulik kui ka inimlikult maailmaga suhestumise mõttes oluline. Laupäeval juba uudisteportaale avades sain aga aru, et iga nädal ma selliseid keskkondi kindlasti külastama ei hakka ja üldse ei ole neid mõtet avada muidu kui konkreetse teema kajastust otsides või kui keegi soovitab mõnda artiklit.

Mul kulus 12 minutit ERR esilehe voos uudiste sirvimiseks ja neist nelja lähemalt vaatamiseks. Seejärel kulutasin 10 minutit Reutersi sirvimisele, mis sisaldas ühe artikli ülesehituse võrdlemist samasisulise artikliga ERR-is. Need 22 minutit kaootiliselt suvaliste uudiste sirvimist kurnasid märgatavalt mu keskendumisvõimet ning Õpetajate Lehte, kus on sisu, mida lugeda, jõudsin süveneda vaid 28 minutit ja uudistesessiooni lõppu planeeritud ühe autori arvamusartiklite kogumine ja lugemine lükkus hoopis järgmisesse nädalasse.

Pettununa oleks võinud kohe otsustada, et järgin Dobelli leebemat versiooni meediadieedist ning piirdun edaspidi ainult mõne üksiku nädalalehe ning pikkade sisukate artiklitega, kuid püüdsin ennetada hilisemaid kahtlusi, et äkki mõnes teises uudisteportaalis on olukord parem. Seetõttu võtsin pühapäeval kahes osas kokkuvõttes pool päeva hõivanud maratonis ette ka keskkonnad BBC, The New York Times, The Times, The Washington Post, The Guardian, Postimees, Delfi, Õhtuleht, Objektiiv, Makroskoop, Edasi, Aeon, Plough, The Atlantic, Undark Magazine, Nautilus Magazine, Psyche Magazine, The Conversation, Harper’s Magazine ja First Things ning veebist kokku kogutud pikkade artiklite kataloogid Longform (mis lõpetas uute artiklite kogumise 2024), Longreads, The Browser ning Arts & Letters Daily. Kindlasti on veel keskkondi, mida oleks võinud üle vaadata, aga rohkem ei jaksanud.

Kõiki neid keskkondi järjest sirvides võib pealkirjade järgi öelda, et on üksikud lood, mis korduvad erinevates portaalides ja ajalehtedes, kuid valdavalt kajastatakse kas täiesti erinevaid kilde maailmast või vähemalt pealkirjastatakse need äratundmatuseni erinevalt. Samas kategoriseeritavad on need ikka samadel alustel.

On artikleid, mida võiks avada, kui mul oleks igav ja mitte midagi paremat oma ajaga teha. Alguses paistis, et artiklid, mida põhimõtteliselt võiks linkidena koguda kord või paar kuus lähemalt vaatamiseks, ei ole enamuses väärt sellise massi kasvatamist ja sellega hiljem tegelemist. Kui ma otsin mind parajasti huvitava teema kohta allikaid, siis tulevad ka ajalehtede pikemad artiklid seal hulgas välja. Sellegipoolest kogunes mul ka koos rohkete loobumistega tulevikus loetavate pikkade ja poolpikkade artiklite lingikogusse 40 lingi kandis, enamik neist paarist allikast. Püüdsin neid vähemalt veidi grupeerida, et sarnased lood hiljem korraga ette võtta.

Mitmes keskkonnas oli pealkirju, mille tekstidega oleks tahtnud lähemalt tutvuda, kuid väljaanded nõudsid juba esimesest artiklist alates tellimust, mistõttu jäid need kõrvale. Ühe sellise uudisega sain lähemalt tutvuda teises portaalis, kus see lugu mulle esilehte sirvides silma ei jäänud, sest sealne artiklite paigutus on niivõrd kaootiline.

Artiklite leidmisel osutus tulemuslikuks Google otsingult küsimine, milliseid pikki tasakaalustatud artikleid soovitaks see või too kuulus inimene, sh seoses ammu lahkunud isikutega nagu C. S. Lewis või G. K. Chesterton. Lisaks leidsin juurde paar Substacki lehte, mida jälgida, ning täna tellisin prooviks The Academic Digest kord nädalas postkasti saabuva ülevaate oma valitud teadusvaldkonnas. Esimest ülevaadet ei ole veel kätte saanud.

Kui varem oli mu uudistetarbimine suhteliselt kaootiline ja kasin ning lähtus pigem instinktiivsest vastumeelsusest, siis eksperimendi esimese nädala lõpuks saan senisest konkreetsemalt välja tuua, mis mind isiklikult uudisteportaalide juures häirib. Esiteks ründab enamiku portaalide esileht lugejat visuaalse ülekoormusega. The New Yorker, Õpetajate Leht ja Makroskoop on teistega võrreldes suhteliselt leebe ja lihtsamini navigeeritava kujundusega, kuid enamasti tekib kohe tunne, et siin segapudrus ei ole võimalik midagi huvitavat üles leida ka siis, kui see kusagil peidus on. Erinevad uudised on esilehele paigutatud väga kaootiliselt, kõik teemad on segamini, isegi kui justkui eksisteeriks mingi blokkide jaotus, ning piltidel ühtlustamata värvid karjuvad vastu.

Teiseks häirib mind, et osadel portaalidel näitab esilehe voog ainult viimase kahe päeva uudiseid, mis viitab, et kõik varasem on juba unustamisväärne ja ebaoluline. Erandina on näiteks BBC esilehe kõige viimane artikkel praegu pärit juuli keskelt, kuid järgmine juba septembri lõpust. Ka New Yorkeri esilehe viimane artikkel on septembri lõpust, kuid see on juba oluline edenemine võrreldes kahe päevaga.

Kolmandaks ei teki mul tahtmist avada artikleid, millel on pealkirjad tugevalt hinnangulised ning võib eeldada, et mitmekülgset analüüsi seal taga ei ole.

Neljandaks jäi mitme avatud artikli juures silma, et artikkel on kiiruga lihtsalt millegi uue lisamise mõttes välja lastud olukorras, kus tegelikult ei ole teada, mis ja miks ja kuidas ja kas üldse… Miks peaks keegi kulutama oma aega selliste uudiste lugemisele, mille alusväited sisaldavad sõnu ilmselt, võib olla, on võimalik, väidetavalt või muud sarnast? Ette sattus ka selliseid, kus 1-2 lõigu jagu sisu oli venitatud poole lehekülje või lehekülje pikkuseks ja tegemist ei olnud isegi tühja mulli arendamisega, vaid lihtsalt loogiliselt ühte lausesse koondatav loetelu oli jagatud mitmeks eraldi lõiguks, kus ei lisatud loetelu elementidele erilist sisu.

Olen veendunud, et on uudiseid, millest on tähtis teadlik olla ka muidu piiratud meediadieedi korral. Üks näide on siin. Eesti meediasse see esmaspäeva lõuna seisuga minu teada jõudnud ei ole. Ma ei nõustu Dobelliga, kes kirjutab oma raamatus, et koledatest sündmustest teadlik olemine ei aita mitte kuidagi oma elu paremini elada ja õnnelikum ning produktiivsem on see, kes ei tea. Usun, et inimesed on nii mõttetu ja kaootilise pidevalt peale tulvava uudistemüra kui kirjanduse, filmide ja sotsiaalmeedia poolt nii tugevalt ülekoormatud ja desensitiseeritud, et neil ei jätku mõtteenergiat päriselt olulisega suhestumiseks.

Ma ei soovi samuti üksikute oluliste lugude leidmiseks kahlata läbi mõttetu müra, kuid probleem ei ole siinjuures mitte uudistes kui nähtuses tervikuna, vaid selles, kuidas toodetakse tühja ja ärritavat massi lihtsalt tootmise ja reklaami müümise mõttes, sest hirm ja viha ja ärevus toovad klikke. Dobelli toob ka välja, et väljaannetel on keeruline võtta suunda kvaliteetsete analüüsivate artiklite eelistamise poole, sest neid loeb väga väike hulk inimesi ja see ei tasu majanduslikult ära.

Kui soovite samuti oma uudistetarbimise eksperimenti läbi viia
Esiteks on võimalik kohe otsustada oma uudistetarbimist oluliselt piirata või senist kasinat tarbimist hoopis laiendada pikkade kvaliteetartiklite abil. Kui soovite põhjalikumalt oma isiklikku tarbimist uurida ja kujundada, siis allpool on selleks mõned soovitused.

Kaardistage uudistekanalid, mida jälgite, sh ajalehtede paber- ja veebiväljaanded, raadio- ja telesaated ning taskuhäälingud, mida teadlikult loete, kuulate, vaatate ja millele satute teiste soovituste või sotsiaalmeedia linkide kaudu. Hinnake igaühte selle alusel, kas nende lehtede külastamine mõjub teie jaoks konstruktiivselt ja ülesehitavalt ning aitab teil maailmas toimuvat paremini mõista või lõhkuvalt ja kurnavalt.

Mõned näited negatiivsetest reaktsioonidest lehe avamisel: tunnete, et vererõhk tõuseb, tähelepanu killustub, tekivad ja süvenevad elu häirivad hirmud ja vaenulikkusetunne inimeste suhtes, keda te ei tunne, mõtlete, et no seda mul küll ei olnud vaja teada, tekib küsimus, mida te artikliga lõpuni jõudes õigupoolest teada saite…

Küsige endalt, kas sellel lehel edastatakse klatši, laimu ja skandaale, esitletakse aluseta oletusi faktidena, jagatakse ilma teemasse süvenemata peamiselt uudisväärtuse mõttes kiiresti kokku klopsitud infokilde või läbimõeldud teemakäsitlusi ja analüüse, mis aitavad teil päriselt paremini orienteeruda küsimustes, mida te ise süvitsi ei tunne, kuid mida siiski oluliseks peate?

Millised kanalid võib selle hinnangu alusel edaspidi kõrvale jätta? Milliseid kanaleid olete mõelnud, et tahaks jälgida nende edastatava sisu kõrge kvaliteedi tõttu, kuid ei ole selleni jõudnud? Kelle analüüside ja teemakäsitluste kohta olete konkreetselt mõelnud, et temalt tahaks rohkem lugeda või kuulata? Kui sageli olete valmis eraldama aega kvaliteetse meediasisu tarbimisele?

Koostage esialgne plaan, katsetage seda 1-2 nädalat ja tehke käigu pealt kohandusi, kuni jõuate toimiva lahenduseni.

TOETA

Kui pead sellise keskkonna olemasolu oluliseks ja soovid, et see kestaks nii Sinu kui teiste jaoks vabalt kättesaadavana, siis toetada saad selle lehe pidamist annetusega endale sobivas summas alloleval arvenumbril. Iga euro saab tänuga vastu võetud ja aitab mul katta selle keskkonna ülalpidamiskulusid ning pühendada aega kirjutamisele. Kõige rohkem on abi püsiannetustest, sest need võimaldavad pikaajalist tegutsemist ning mahukate projektide ettevõtmist, kuid ka ühekordsed toetused on väga teretulnud. Annetamine on võimalus aidata kaasa millelegi, mida ise oluliseks pead ja mis Sulle rõõmu toob. Ühtlasi annab see mulle märku seda lehte oluliseks pidavate lugejate hulgast.

TOETAMISE ANDMED:
Saaja: Ingrid Vooglaid
Arvenumber: EE961010102401534005
Selgitus: Annetus

The post Eksperiment: kuidas konstruktiivselt uudiseid jälgida appeared first on Helgust luues.

Read more at Helgust luues

Raamatud süvenemisest ja süvenemiseks: Sertillanges

ingridvooglaid — Tue, 06 Oct 2026 12:54:38 +0000

Selles sarjas tutvustan raamatuid, mis on väärt põhjalikku süvenemist ja mis ühtlasi aitavad õppida paremini süvenema. Esimesena soovitan Sertillanges’i teost “The Intellectual Life: Its Spirit, Conditions, Methods“, mis ilmus originaalis prantsuskeelsena juba aastal 1921 ning inglise keeles 1946. “The Intellectual Life” väärib palju kordi lugemist, iga kord leiab jälle midagi uut, mille üle mõtiskleda ja mida oma elus rakendada. Lisaks tasub sellega tutvuda seetõttu, et tänapäevane süvenemise ja mõttetöö alane kirjandus toetub muu hulgas Sertillanges’i pärandile.

Autorile viidatakse vahel kui A. G. Sertillanges ja vahel kui A. D. Sertillanges. Isegi raamatu esikaanel ja saatesõna lõpus on erinevad versioonid. Mõlemad nimeversioonid on korrektsed, üks viitab sünninimele Antonin-Dalmace ning teine dominikaani mungaks hakkamisel võetud nimele Antonin-Gilbert.

Raamatut saab veebis mitmel pool alla laadida, näiteks siin. Eesti raamatukogudes ei ole ESTER kataloogi andmetel ingliskeelset versiooni saadaval, kuid huvi korral leiab prantsuskeelse.

Paljude jaoks, kes on oma lugemismuljeid avaldanud, on kõige raskem olnud leppida Sertillanges’i üleskutsega lugeda vähe. See osa tekitas ka minus kõige suuremat küsimust, mistõttu esmakordselt raamatut avades ja sisukorda sirvides suundusingi kohe lugemise peatüki juurde, mis algab alapealkirjaga “Not Reading Much”. Olen aastaid mõelnud, et peaksin lugema vähem, kuid see-eest sügavamalt ja valivamalt, ning Sertillanges kindlasti toetab seda suunda. Kuid Sertillanges’i “vähe” on tegelikult ikka väga palju, oluline ongi just teadlik valimine ja sihipärasus. Ta selgitab neile, kes panevad pahaks üleskutset lugeda vähe, et “… vähe ja palju on vastandid üksnes sama kategooria piires. Absoluutses mõttes on vaja lugeda palju, sest meie ees seisev töö on tohutu, kuid vähe loeme võrreldes selle tekstide massiga, mis ujutab tänapäeval üle meie raamatukogud ja meeled.”

Õigupoolest suhtub Sertillanges liigsesse ja valimatusse lugemisse tugeva halvakspanuga: “Vältida tuleb lugemiskirge, kontrollimatut harjumust, meele mürgitamist liigse vaimutoiduga, varjatud laiskust, mis eelistab lihtsakoelist teiste avaldatud mõtete tundmist isiklikule pingutusele. Lugemiskirg, mida paljud kallihinnaliseks omaduseks peavad ja mille üle uhkust tunnevad, on tegelikult puudus; see ei erine millegi poolest teistest kirgedest, mis hinge üle võimust haaravad, seda pidevas häirituse seisundis hoiavad, heitlikes voogudes pillutavad ning kurnavad.”

Selline hinnang kõlab karmilt ja võib esimese hooga tekitada vastupanu, kuid ennast jälgides olin juba enne Sertillanges’i lugemist sarnasele järeldusele jõudnud. Olen lapsest saadik suur lugeja olnud ja olulise osa oma elust raamatute seltsis veetnud. Kuid kuigi loetu hulgas on olnud rohkesti tõeliselt häid lugemiselamusi ning paljud raamatud on mind inimesena kujundanud, on loetu seas olnud ka niivõrd palju sellist, millest pole jäänud mingit jälge või mis ongi ainult vaimuenergiat kurnanud ja raisanud aega, millega oleks kumulatiivselt võinud elus midagi olulist ära teha.

Sertillanges juhendab: “Peame raamatute poole pöörduma samamoodi nagu majapidaja, kes pärast päevamenüü hügieenireegleid ja arukat eelarvet järgides paika panemist turule läheb. Majapidaja mõtteviis ei ole turul sama mis õhtul kinos. Ta ei mõtle siin naudingutele ja lummusele, vaid hoolitseb kodu sujuva toimimise eest. Ülemäärane lugemine tuhmistab, mitte ei toida mõistust, mille suutlikkus reflekteerida ja keskenduda ning seega ka midagi luua aja jooksul hävivad; mõistus muutub sissepoole pöördunult ektravertseks, kui nõnda väljenduda võib, langeb nende vaimusilma ees liikuvate kujutiste ning ideede tõusu ja languse orjusesse, millele ta oma tähelepanu innukalt suunanud on. Selline kontrollimatu vaimustus tähistab iseenese eest põgenemist; see jätab intellekti ilma oma õigest funktsioonist ning võimaldab sel üksnes punkthaaval teiste mõtteid jälgida ja lasta end sõnade, arengute, peatükkide, köidete vool edasi kanda.”

Valimatu ja liigse lugemise tagajärjena juhtub Sertillanges’i sõnul see, et “silmade kaudu pidevalt lugejani jõudvad stiimulid hävitavad tema vaimse energia samamoodi nagu pidev vibratsioon lõhub terase. Suurelt lugejalt, kes on oma silmad ja aju üle kurnanud, ei saa oodata tõelist tööd; teda saadab krooniline pingepeavalu, samas kui arukas inimene loeb enesekontrolli, rahu ja selget mõtlemist säilitades üksnes seda, mida soovib meelde jätta, jätab meelde üksnes seda, mis on kasulik, kasutab oma aju mõistlikult ning ei kuritarvita oma aju seda absurdselt infot täis toppides.”

Samuti on Sertillanges üsna konkreetne selles suhtes, millise kirjanduse lugemine tuleb intellektuaalsele elule kasuks ja millise mitte. Juturaamatud ei ole üldiselt soovitavad, kuid aegajalt lõõgastumiseks mõne kirjanduspärli võib. Ja “mis puudutab ajalehti, siis kaitske endid nende eest nende püsivale ning valimatule rünnakule kohase energilisusega. Teil on vaja teada, mis lehtedes sisaldub, kuid neis sisaldub niivõrd vähe olulist ja selle kõige teada saamine on väga lihtne ilma laisalt määramatuks ajaks lehti lugema istumata! Igal juhul leidub uudiste püüdmiseks ööpäevas sobivamaid tunde kui töötunnid.”

Kokkuvõttes paneb Sertillanges lugejale südamele: “Ärge lugege, kui teil on võimalik reflekteerida; lugege üksnes seda, mis haakub teie valitud sihiga, kui välja arvata puhkehetked; ning lugege vähe, et mitte täita oma sisemist vaikust müraga.” Sisemise vaikuse loomine ja hoidmine on Sertillanges’i lähenemises intellektuaali elus keskse tähtsusega.

Praktilisest aspektist ei olegi minu jaoks kõige raskem mitte arusaamine, et lugeda on vaja valivamalt ja sihipärasemalt ja et liigne ning sihipäratu lugemine, millest midagi head alles ei jää, kurnab energiat ja raiskab elu. See kõik on hästi mõistetav. Kõige raskem on leppida hoopis selle elulise märkusega, mida olin samuti juba enne Sertillanges’i lugemist intellektuaalsel tasemel taibanud, kuid mille praktikas arvestamisega on siiani probleeme: “Valus on öelda endale, et ühte teed valides pööran ma selja tuhandele muule teele. Kõik on huvitav, kõik võib olla kasulik, kõik meelitab ja ahvatleb üllast meelt, kuid surm seisab meie teel, vaim ja keha seavad omad piirangud, tahes-tahtmata tuleb meil alistuda ja leppida asjadega, mida aeg ja arukus meile keelavad, heites neile vaid poolehoidva pilgu, millega avaldame austust tõele.”

Sellest tuleb lähemalt juttu järgmiste tutvustatavate raamatute juures. Aga Sertillanges kirjutab veel paljust muustki peale lugemise ja keda huvitab oma mõttemaailma korrastamine ja intellektuaalselt kasvamine, neil soovitan kindlasti tervet raamatut lugeda.

TOETA

The post Raamatud süvenemisest ja süvenemiseks: Sertillanges appeared first on Helgust luues.

Read more at Helgust luues

Kuidas ilmatundlikkusega toime tulla

ingridvooglaid — Mon, 27 Jul 2026 10:41:41 +0000

Kuidas elada siis, kui teiste inimeste rannailm tundub talumatult palav, teiste viljaka halli tööilma puhul suunduvad tähelepanu ja motivatsioon teadmata suunas puhkusele ning juhtud elama Eestis, kus vahepealset “normaalset” ilma kohtab mõnel aastal haruharva? Õnneks leidub siiski võimalusi olukorda parandada.

Ilmatundlikkus ja selle raskem versioon, mida ametlikult nimetatakse meteoropaatiaks, on täiesti teaduslikult uuritavad nähtused ning viimase all kannatab ligikaudu 30% inimestest, sh naised sagedamini kui mehed. Keda huvitab teaduslik taust, saab uuringute ülevaatega tutvuda siin. Kogu järgnev teaduslik osa on sellest artiklist.

Meteoropaatia korral kaasnevad õhurõhu ja temperatuuri muutustega füüsilised probleemid nagu näiteks migreen või artriidi või südamehaiguse ägenemine või meeleoluhäired ning kõige raskematel juhtudel suurendab meteoropaatia isegi enesetapukatsete tõenäosust. Meteoropaatiat eristatakse ilmatundlikkusest (inglise keeles meteorosensitivity), mille puhul ilmamuutused küll mõjutavad inimest füüsiliselt ja/või vaimselt, kuid ei põhjusta uusi haigusi ega olemasolevate haiguste ägenemist.

On leitud, et ilm mõjutab järjest rohkemate inimeste tervist ja funktsioneerimist ning arvatakse, et kasvav suutmatus keskkonnaga toime tulla tuleneb eluviisist, kus inimesed viibivad valdavalt välitingimuste eest kaitstud ja ülemäära reguleeritud õhuga siseruumides.

Oma tundlikkuse leevendamiseks soovitatakse peamiselt elustiilimuudatusi, sh igapäevast liikumist, eriti kõndimist, vereringe parandamist külma ja kuuma duši vaheldamisega, vitamiinirikast toitumist värskete puu- ja köögiviljadega, magneesiumi ja B-vitamiine, unehügieeni eest hoolitsemist, piisavalt vee joomist, probleemsete ilmaolude korral ventileeritud ruumides viibimist, valgusteraapiat, nõelravi, homöopaatiat ning ravimeid vastavalt sellele, millised terviseprobleemid ilmaga seoses tekivad. Ravimite osas tuleks temperatuuritundlikkuse korral hoiduda diureetikumidest, mis võimendavad termotundlikkusega niigi kaasnevat veresoonte laienemist.

Samuti soovitatakse jälgida ilmateadet ning hakata vajalikke toidulisandeid võtma juba 48 tundi enne oodatavat probleemset ilmamuutust. Ravimtaimedest on nimetatud kummeli ja tsitruse teed lõõgastamiseks, palderjani unetuse vastu, guaraana seemne ekstrakti kognitiivse funktsioneerimise parandamiseks ja ärevuse leevendamiseks, sidrunmelissi samuti kognitiivsetele funktsioonidele, letsitiini ja soja mälu parandamiseks ning üldiselt Siberi ženšenni.

Järgnevalt kirjutan sellest, mis minu kogemuses on aidanud ja mida kasulikku olen mujalt leidnud.

Migreeni, artriidi jms puhul ma nõu anda ei oska, sest nendega puuduvad mul isiklikud kogemused. Kõige füüsilisem probleem, mida ilm ja kliima mul mõjutavad, on lapsest saadik esinenud hingamisteede haigused ja lisaks üldisele immuunsuse tugevdamisele, rohkem liikumisele ja mahedamalt toitumisele aitab selle vastu ainult üks asi – elukoha valik. Lõuna-Eesti on minu hingamisteede suhtes aastaringselt oluliselt sõbralikum kui Tallinn. Nii külmad talved, kuumad suved kui isegi üldine hallus on lõuna pool lihtsamad, mistõttu ma Tallinnas enam ei ela.

Halli ilmaga toime tulemise võimalused

Igasuguse ilmast sõltuva vähenenud funktsioneerimise korral tuleks alustuseks endalt küsida, et kui kõike ei saa praegu teha, siis mida ikkagi saab teha. Näiteks kodused administratiivtegevused (wc küürimine – kõige jahedam ja igasugusest ilmast sõltumatum ruum kodus, üldine koristamine, mitmeks päevaks toidu valmistamine, juuste pesemine…) ja töised administratiivülesanded võtavad oluliselt vähem energiat kui tugevat süvenemist eeldav vaimne töö või füüsiline töö välitingimustes.

Kui järgmine päev on soodne sügavamaks keskendumiseks, siis osutub selline administratiivpäev väga produktiivseks, sest ei pea enam tegelema toidu valmistamisega, pesu on puhas ning tööl suuremad ülesanded ette valmistatud ja jääb ära sisse elamise ning detailide otsimise aeg. Ja isegi kui tulenevalt peale suruvast madalrõhkkonnast ei jõua neidki teha, võib vahel endale lihtsalt puhkepäeva ka lubada. Kui aga ilmateade ütleb, et päikeselist ilma on loota 8 päeva pärast paariks tunniks, ja siis võib ka selguda, et tegelikult ilmus kusagilt välja järjekordne “ootamatu” tsüklon, siis on vaja muid lahendusi leida.
Liikumine on selline asi, mida ilmselt kõik teoorias teavad, et aitab pea igasuguste hädade vastu, aga millega on konkreetses hetkes raske algust teha. Kui akna taga on ühtlaselt hall ja raske ja võibolla ka sajab ja energiatase kukub kolinal, siis ei tule mõtet, et läheks jalutama. Pigem on tahtmine magada või kõige rohkem kerget juturaamatut lugeda. Aga kui ikkagi minna välja, siis selgub enamasti, et välisõhus on päriselt lihtsam olla ja liikuda ning lahtine aken ei ole üldse võrreldav. Pilvine ja kergelt tuuline, kuid kuiv ilm on ideaalne aiatöödeks ja akende pesemiseks. Samamoodi kuumalaine ajal, kui termomeeter näitab midagi mõistusevastast ja õhk virvendab kuumusest, siis ei tule pähe, et tegelikult väljas puude vahel kerge tuule käes on olukord parem kui toas, isegi kui päike otse tuppa ei paista.
Sea oma töölaud kõige valgemasse kohta ruumis. Otse puudest varajamata akna all oleva laua taga on valgem ja ühtlasi lihtsam keskenduda kui aknast kaugemal. Loomulik päevavalgus on isegi läbi pilvede parem kui lambivalgus. On olemas valgusteraapia lambid, aga neid ma ei ole katsetanud.
Inimesena, kes kohvi ei tarbi, olen leidnud, et tume šokolaad ja vahel ka kohvišokolaad aitab siiski keskenduda. Lisan tumedat šokolaadi hommikupudrule, vajadusel võtan eriti tumedat kõrvale ning maksimaalse ergutuse saab ühest või isegi poolest ruudust kohvišokolaadist. Viimasega on vaja arvestada, et seda saab tarbida ainult hommikul. Kui jääb pärast kella 11, siis see raskendab õhtul magama jäämist.

Neil, kes joovad kohvi, tasub teada, et kohvi kasutamine keskendumise parandamiseks on omaette kunst. Seda soovitatakse juua alles töökohale jõudes, mitte nii vara, et ergutus liikluse peale ära kulub, ning kindlasti pärast seda, kui kehal on olnud võimalus ise üles ärgata. Kui kohvi kasutatakse äratuseks, siis järgneb sellele varsti energialangus. Siin on 5 min video, kus õpetatakse, kuidas kohvist maksimum kätte saada. Mina söön tumedat ja kohvišokolaadi vahetult keskendumist eeldava töö ajal vähehaaval, mitte enne.
Puuduse korral vitamiin D ja raua juurde võtmisest on energiatasemes nähtavalt abi.
Eestis elades on võimalusel kliimapagulusest kõige rohkem kasu just pika halli perioodi ajal, mitte suvel. Minu kogemuses mõjus väga hästi keset Eesti talve, veebruaris, mil lõuna pool juba kevad tärkab, paariks kuuks ära reisimine ja Eesti kevadeks, enne mujal algavat liiga kuuma suve, tagasi jõudmine. Nii on järjest kaks valget kevadet ja suvi ja hea õnne korral veel ka vananaistesuvi ning siis tundub järgnev talv juba täitsa armas.
Hoogne muusika aitab üldiselt energiataset tõsta ning keskendumist toetav muusika (vastavaid liste leiab YouTube’is ja muusika kuulamise platvormidel) süveneda.

Kuumalainega toime tulemise võimalused

Kui ei ole varjulist aeda või parki akna taga, siis on kõige kindlam liiga kuuma ilmaga võimalusel üldse mitte välja minna. Kui, siis ainult veepudeli, peakatte ja ka kaelaräti ja pikkade varrukatega ning käia mööda varje.
Varahommikul, hilisõhtul ja öösel jahedamal ajal aknaid lahti hoida, et toas temperatuur langeks ja seega jõuaks päeval kuumaga vähem tõusta.
Päikesepoolsetel akendel päeval kardinaid ees hoida, siis kütab vähem.
Mitte hoida aknaid lahti siis, kui väljas on soojem kui toas, välja arvatud tuulise ilmaga, mil õhu liikumine tuleb ikkagi kasuks.
Kui toas läheb väga palavaks, siis otsida magamiseks jahedam koht, kasvõi köögi põrandal madratsiga. Mul on tagatuba suurte puude tõttu aastaringselt jahedam kui eestuba ja suure kuumaga kolin ööseks sinna.
Päeval toas töötamiseks on ka vahel vaja jahedam koht otsida, näiteks olen esiku põrandal vastu seina istudes arvutiga töötanud.
Kanna heledaid looduslikust kiust rõivaid, mitte tumedaid ja kindlasti mitte liibuvat plastikut. Riided võiks olla avarad, nii et liikudes õhk liigub keha ja riiete vahel.
Ära maga ilma riieteta. Palavas toas on eriti vaja, et riided imaksid higi, vastasel juhul on kehal raske end jahutada ning uni on häiritud.
Ühes Hollandi taskuhäälingus soovitati, et kui kuuma tõttu ei saa magada, siis aitab, kui hoida linu külmikus või teha sokist jääkott voodisse. Praktilisem oleks ilmselt hoida klaaspurki või -pudelit sügavkülmas (paksemapoolsest klaasist, mis ei purune kergesti), mässida see käteräti sisse ja siis panna linade vahele. Jääsokk teeks voodi märjaks.
Kui kodus on aknad lõunapäikesele avatud ja tuba läheb väga palavaks, siis võiks võimalusel minna päevaks mõnda hoonesse, mille õhku hoitakse jahedana, näiteks raamatukokku (seal saab arvutiga töötada) või ostukeskusesse (raamatupoes saab ka istuda ja raamatuid lugeda). Kui on oma aed või läheduses park, siis puude ja maja vahel varjus võib olla jahedam kui toas, eriti, kui seal õhk liigub. Ära oota jahedamasse kohta minemisega, kuni kuumast halb hakkab. Kui on vaja kuhugi minna, siis mine varahommikul või õhtul.
Looduskeskkonnas, st maal elades või kuumalaine ajaks sinna minnes, on lihtsam hakkama saada kui linnas betooni, klaasi ja asfaldi poolt võimendatud ning väheste jahutavate puudega kuumuses.
Ilmatundlik inimene teab ilmselt isegi, et suvel ei ole mõistlik reisida soojale maale puhkama. Aga Eesti kuumalaine on sobiv hetk tunda tänulikkust, et me ei ole Hollandis, Prantsusmaal, Saksamaal, Inglismaal, Kreekas, Itaalias vms kohas, kus temperatuur on 40C kandis, ümberringi on ainult kõrghooned ja asfalt ning looduslikes piirkondades möllavad tulekahjud… Hollandis näiteks on viimastel aastatel avastatud, et nende passiivkütte otstarbel päikesele avatud akendega kortermajad on kuumalainete ajal eluks kõlbmatud ning seetõttu on vaja linnaplaneering ümber mõelda.

Ja halli ilmaga on lohutav mõelda, et meil ei ole siin polaarööd. Talved on küll pikad ja sügis ja kevad hallid, aga Eestis on siiski valgem kui näiteks Põhja-Norras, kus elataksegi mitu kuud pimedas ja põetakse depressiooni, aga tööd on ikkagi vaja ära teha… Kuigi ilmatundlikkusega tundub subjektiivselt raske, on ilmselt keeruline leida kohta, kus oleks aastaringselt ilmaga kõik hästi.

Mis on teil aidanud kas kuumalaine või halli ilmaga toime tulla?

TOETA

Kui pead sellise keskkonna olemasolu oluliseks ja soovid, et see kestaks nii Sinu kui teiste jaoks vabalt kättesaadavana, siis toetada saad selle lehe pidamist annetusega endale sobivas summas alloleval arvenumbril. Iga euro saab tänuga vastu võetud ja aitab mul katta selle keskkonna ülalpidamiskulusid ning pühendada aega kirjutamisele. Kõige rohkem on abi püsiannetustest, sest need võimaldavad pikaajalist tegutsemist ning mahukate projektide ettevõtmist, kuid ka ühekordsed toetused on väga teretulnud. Annetada on mõtet ainult rõõmuga, see on võimalus aidata kaasa millelegi, mida ise oluliseks pead ja mis Sulle rõõmu toob. Ühtlasi annab see mulle märku seda lehte oluliseks pidavate lugejate hulgast.

TOETAMISE ANDMED:
Saaja: Ingrid Vooglaid
Arvenumber: EE961010102401534005
Selgitus: Annetus

Foto: Yoann Boyer/StockSnap

The post Kuidas ilmatundlikkusega toime tulla appeared first on Helgust luues.

Read more at Helgust luues

Kuidas ärevusega toime tulla

ingridvooglaid — Fri, 10 Jul 2026 09:36:01 +0000

Ärevus annab meile märku, et midagi on valesti. Kui me ohtlikus olukorras ärevust ei tunneks, siis see tähendaks, et meie kaitsemehhanism on katki. See oleks samamoodi nagu mitte tunda kuuma või külma, mitte tunda ohtu kuristiku serval hüpeldes või mitte saada aru, et meie ees olev taim väga tõenäoliselt ei ole söödav. Sellegipoolest võib ärevus tekkida ja tänapäeval sageli tekibki ka olukorras, kus otsest ohtu ei ole.

Selleks, et ärevusega pikas plaanis toime tulla ja sellest ehk isegi üle saada, on oluline teha kindlaks, kust ärevus lähtub, kas ärevus on objektiivselt põhjendatud ning kas meil on võimalik põhjuse kõrvaldamise osas midagi ette võtta.

Ärevus võib lähtuda väga erinevatest kohtadest, näiteks

*vägivaldsest suhtest, sh mitte ainult füüsiliselt agressiivsest, vaid ka emotsionaalselt manipuleerivast, ähvardavast, pisendavast ning igasugusest turvatunde puudumisest suhtes;

*kooli- või töökiusust;

*pingelistest suhetest mõne lähedase või töökaaslasega;

*tundest, et Sa raiskad oma elu, tegeledes lihtsa(ma)te töödega selle asemel, et teha midagi, mida pead (üheks) oma elueesmärgiks, kuid mis tundub liiga hirmutav;

*või vastupidi, vahel võib ärevus ühe asja pärast pakkuda justkui vabanduse mitte tegeleda teise asjaga, mis on Sulle tegelikult palju olulisem;

*finantsilistest raskustest, kui ei tea, kuidas toit lauale ja eluasemekulud kaetud saavad;

*hallituse või vammi levimisest kodus või töökohas;

*dehüdratsioonist, kui Sa ei ole piisavalt vedelikku tarbinud;

*veresuhkru kõikumisest, kui söögikorrad on ebaregulaarsed või liiga kergesti veresuhkrut tõstvad ja kukutavad;

*vitamiinide ja/või mineraalide puudusest, sh vitamiinid D, B6, B9 (folaat) ja B12 ning mineraalid magneesium, raud ja tsink;

*või vastupidi, vitamiinide või mineraalide üleküllusest, sh jälle D, B6, B12, vask, mangaan;

*mõne ravimi kõrvalmõjust, sh tasub selles osas uurida ATH stimulante, astma ravimeid, kortikosteroide, ninakinnisuse leevendajaid, sünteetilisi kilpnäärme hormoone, antidepressante ning migreeniravimeid ja rääkida oma arstiga vajadusel ravimite vahetamisest;

*haigusest, millega kaasnevad suuremal või vähemal määral prognoositavad valud ja mis võib tekitada ärevust kas valuga seostuvate tegevuste või võimaliku valu ajalise lähenemise suhtes;

*õhurõhu langusest (halli taeva ja ilmatundlikkusega toime tulemisest tuleb eraldi artikkel);

*kofeiini liigsest või valel ajal tarbimisest, arvestades, et liigne kogus ja vale aeg võivad iga inimese puhul erinevad olla;

*sagedasti mürakeskkonnas viibimisest, eriti kui müra ei allu oma kontrollile, nt kodus naabrite juurest ja ümbrusest lähtuv müra või tööl õhupuhastussüsteemi või valgustiste pidev sahin või koolis lärmitaust, mitte omal soovil kontserdil käimine;

*muudest keskkonna teguritest, mis on väga häirivad ja ei allu oma kontrollile, nt aknast või köögi õhutusavast sageli sisse tulev naabri suits, aknast suhteliselt lähedalt mööduvad lennukid, täielik teadmatus tööpäeva kulgemise osas jne;

*teadvustamata tajust, et kõigi märkide järgi abikaasa petab või Sulle püütakse ebasoodsat lepingut pähe määrida või muul moel on olukorra pildi juures midagi valesti ja see valesti olemine mõjutab Sind otseselt;

*iseendale sisekõnes räägitud valedest, ähvardustest, etteheidetest ning kujuteldavatest stsenaariumitest – sellisel juhul tasub endalt kohe mõtte tekkimise hetkel küsida, kus Sa seda või sarnast väidet varem kuulnud oled. Kas see väide kõlab kellegi moodi? Samamoodi nagu laps õpib rumalaid sõnu kasutama siis, kui ta neid kelleltki kuuleb, on ka täiskasvanu enesesisendused kusagilt pärit ja ärevuse korral me ise võimendame neid endi sees;

*liigsest ekraani vaatamisest;

*liigsest uudiste ja/või sotsiaalmeedia tarbimisest;

*unepuudusest või häiritud unest;

*õhupuudusest ruumis;

*liiga vähesest liikumisest.

Ülal loetletud ärevuse allikatest peaaegu kõigi suhtes on neid teadvustades põhimõtteliselt võimalik midagi ette võtta. Õhurõhku ei ole meil paraku võimalik muuta ja isegi teise kliimasse kolides on ilmatundlikul inimesel tõenäoliselt ka seal probleeme.

Sageli tundub ärevuse allika kõrvaldamine või probleemi lahendamine väga raske, võibolla isegi ületamatu. Kõige lihtsam on võtta purgist vitamiini ja oodata, et mõne kuu pärast hakkab parem. Omast kogemusest tean, et D-vitamiini või rauapuudus võib meeleolu ja töövõimet vägagi sügavalt mõjutada ning kummagi juurde võtmine annab suhteliselt kiiresti nähtavaid tulemusi.

Samas on tähtis arvestada, et vitamiinipuudus ei ole tõenäoliselt ainus ärevuse allikas ja ükski vitamiin ega mineraal ei lahenda suhteprobleeme, ei sunni vammi majast haihtuma, ei korrasta toitumist ja päevarütmi, ei maksa arveid ega anna elule tähendust ja sihti. Selleks on vaja iseendale ja oma hirmudele ja harjumustele ausalt otsa vaadata, võibolla ka kolida, suhteid lõpetada või muuta, tööd vahetada, terapeudi juurde minna ja teha midagi täiesti teisiti kui seni tehtud on.

Mitte ükski lahendus ei kaota ärevust päevapealt lõplikult ära ja nagu alguses öeldud, täiesti ilma ärevuseta ei ole samuti võimalik elada. Kuid kusagilt on vaja alustada, sest kui ei ole esimest sammu, siis ei ole ka järgmisi ning ilma astumata ei saa meile avaneda uued vaated.

Ärevus kipub toimima kumulatiivselt ehk kui juba mitu asja tekitavad ärevust, siis tuleb ärevaks tegevaid nähtusi tõenäoliselt veelgi juurde ning suutlikkus ärevusega toime tulla üha väheneb. Nõnda hakkavad ärevust põhjustama ka pisiasjad, mis normaaloludes eriti ei häirigi. Samas kehtib see ka vastassuunas – kui kuskilt otsast alustada ja ärevuse allikaid vähendada, siis tekib rohkem energiat ja mõtteruumi ning -selgust ülejäänutega tegelemiseks. Seetõttu on olulised nii pikaajaline perspektiiv kui ka hetkel ajutiselt toimivad lahendused.

Lühiajalised kiired võimalused hetkel tekkinud ärevuse leevendamiseks on näiteks:

*rahustavad kehaasendid on jooga lapseasend ning selili põrandal, jalad tõstetud vastu seina üles, käed keha kõrval;

*võimlemine või muu kerge trenn, mis oma kogemuse järgi ärevust leevendab. Kui ei ole eriti erinevate trennidega kogemusi, siis võib otsida YouTube’is morning/evening excercise at home (hommiku- ja õhtuharjutuste videod on tavaliselt lühikesed) või QiGong for anxiety, yoga for anxiety, dance for anxiety, cardio for anxiety vms. Erinevatest videotest saab kokku noppida omale sobivad harjutused ja mõne aja pärast need juba ilma ekraanita oma päeva osaks integreerida. Mõned videod, milles on lihtsad, rahustavad ja samas hommikuvideote puhul ka virgutavad liigutused: siin, siin, siin ja siin.

*looduses jalutamine, kasvõi 20 minutit lõunapausi ajal lähimas pargis või aedadega linnaosas. Minu kogemuses on kõige efektiivsemad aias töötamine ja metsas jalutamine. Juba aiaväravast sisse astudes tunnen, kuidas pinged maha pudenevad. Tallinnas ja Tartus ja võibolla ka mujal on võimalik aeda pidada ka korteris elades: Tallinna linnaaiad, Tartu Maheaed;

*palvetamine ja oma murede Jumala hooleks andmine;

*rahustav tee, mis oma kogemuse järgi toimib. Erinevatele inimestele võib sobida erinev taim või taimede kombinatsioon. Kui varem ei ole teedega kogemust, siis kõige levinumalt peetakse rahustavaks kummelit, aga võib proovida ka valmis teesegusid apteegist või poest;

*tänulikkuse päeviku pidamine aitab keskenduda sellele, mis on hästi. Kui alguses tundub, et midagi ei ole kirjutada, siis ikkagi alustades selgub sageli, et kirjutamise käigus tuleb järjest meelde uusi rõõmustavaid detaile;

*sotsiaalmeedia- ja uudiste paast ning teadlikult ülesehitavatele infoallikatele ja pärismaailmale keskendumine aitavad luua mõtteselgust. On tõsi, et kui me ei vaata uudiseid, siis see ei tähenda, nagu maailmas midagi ei toimuks, kuid inimesel ei ole vaja kogu maailma asjadega iga hetk kursis olla ja kogu aeg valdavalt ohtudele, skandaalidele, süüdistustele ja laimamistele ning teiste inimeste suhetele, reisidele ja lõunasöökidele keskenduda. Pidev negatiivse info voog desensitiseerib inimesi ning info ülekülluses me ei suuda enam eristada, mis on meie jaoks praegu oluline. Samuti ei aita teiste inimeste elude jälgimine meil kuidagi oma elu paremini elada isegi juhul, kui me ei kipugi ennast nendega võrdlema;

*käsitöö, kasvõi sokkide nõelumine ja linnulaulu, rahustava muusika või mõne positiivse taskuhäälingu kuulamine mõjub rahustavalt. Teadus kinnitab, et käsitööga seotud korduvad käeliigutused vähendavad stressihormoone, suurendavad õnnehormoonide vallandumist ning vaigistavad mõtete ringi tormamist;

*kunst – võimalusel oleks hea juhendaja või kasvõi sõpradega koos kunstiteraapias käia, kuid palju abi on ka ise kodus kunsti loomisest. Olen leidnud, et vahel mõjub isegi kuntsiteraapia video vaatamine tervendavalt ilma kunstitarbeid välja võtmatagi. Sellised kanalid on minu jaoks näiteks Art Theapy with Sana ja Art with Em. Päris algaja kodukunstnikuna ja kui on hirm midagi “valesti” teha, on palju abi kanalist Art2Life. Maalimise osas soovitan veel Ian Robertsi kanalit;

*unehügieeni hoidmine, st kõigi ekraanide sulgemine vähemalt paar tundi enne uneaega, pimedas ja pigem jahedas kui soojas ruumis magamine, magamistoa õhutamine iga päev, korrapärase rütmi loomine magama mineku ja üles tõusmise aja osas, tugevast söögikorrast hoidumine vähemalt 3 tundi enne und. Oma kogemusest olen leidnud, et unehügieeni hulka kuulub ka enne und muusikast ning põnevatest või väga naljakatest raamatutest hoidumine, sest muusika, mis jääb pähe kõlama, ning raamat, mis ei lase end käest panna, raskendavad magama jäämist ka siis, kui need on juba kõrvale pandud;

*toitumise osas tasub jälgida ja teha märkmeid, milliste söömisharjumuste või toiduainete tarbimisega ärevuse kasv seostub. See ei tähenda ühekordset seost, et täna sõin seda ja pärast olin ärev, järelikult see söök tekitas ärevust. Seos peaks olema püsiv, muidu on mängus muud tegurid. Õpi oma toitumismustreid ja meeleolu muutuseid tundma ning väldi selliste inimeste nõu, kes väidavad veendunult, et kogu inimkond peab toituma ühte moodi ja kõik, kes nendega ei nõustu, on eksiteel;

*sellise muusika kuulamine, mis Sulle rahustavalt ja mõtteid korrastavalt mõjub. Üldiselt peetakse selliseks klassikalist muusikat ning loodushelisid. Tänapäeval luuakse spetsiaalselt meditatiivset muusikat ning väidetavalt vähendab näiteks Marconi Unioni pala “Weightless” ärevust 65% , kuid mulle selline muusika ei sobi. Oluline on leida enda jaoks toimiv muusika ning õppida tundma, millal on parim aeg seda kuulata ja millal pigem mitte;

*tervendava kirjanduse lugemine. Minu lemmikud selles kategoorias on Elizabeth Goudge “The Scent of Water”, Marilynne Robinson “Lila” ja Fredrik Backman “Britt-Marie oli siin”. Tervendav kirjandus ei ole tingimata selline, mida loeks palju kordi. Aitab ka sellest, kui on ühe korra loetud ja hiljem saab sellele tagasi mõelda. On raamatuid, mille tegelaste ja sündmustega kokku puutumine paneb lugeja nutma nii, et pärast on ta sellest parem inimene, kuid palju on ka neid, mille üle nutmine või naermine üksnes väntsutab ja kurnab, raisates kokkuvõttes eluks antud aega. Tervendava kirjanduse alla kuuluvad lisaks veel lapsepõlvelemmikud ning raamatud, millega seostuvad nostalgilised tunded.

*teraapiaks aja kinni panemine võib anda juba hetkelise pingelanguse;

*ilmselt kõige efektiivsem ärevuse vähendamise lahendus on see, kui õnnestub põhjalikult süveneda millessegi muusse, mis viib tähelepanu muredelt ja hirmudelt ära, sh kellegi teise aitamine, uue oskuse omandamine ja tervendavalt mõjuvate inimestega koos aja veetmine.

Mis on teil aidanud ärevusest üle saada kas hetkes või pikaajaliselt?

TOETA

The post Kuidas ärevusega toime tulla appeared first on Helgust luues.

Read more at Helgust luues

Kuidas toetada teadvuse teooria kujunemist beebidel ja väikelastel

ingridvooglaid — Mon, 06 Jul 2026 13:26:07 +0000

Esimeses osas kirjutasin sellest, mis on teadvuse teooria ja milleks seda elus vaja läheb, ning teises osas tutvustasin teadvuse teooria alaliike ja nende seoseid erinevate häirete ja neuroerisustega. Täna alustan teadvuse teooria tugevdamise võimaluste tutvustamisega. Seda teemat jätkub veel üsna mitmeks postituseks.

Sissejuhatuses loetlesin erinevaid termineid, millega on teadvuse teooriaga suuremal või vähemal määral kattuvaid valdkondi tähistatud. Nende seas oli ka mind mindedness ja sellest täna lähemalt juttu tulebki.

Kokkuvõtlikult on tegemist vanema suutlikkusega märgata ja kohelda oma last indiviidina ning tõlgendada ja peegeldada lapse vaimuseisundeid adekvaatselt. Teisisõnu on mind mindedness lapsevanema teadvuse teooria rakendamine lapse suhtes nende isikliku suhte kontekstis. Siin ja uuringutes on üldiselt juttu eelkõige emadest, kuid see kehtib samamoodi isade ja vanavanemate kohta, kuigi isade ja emade teadvuse teooria mõjus lapsele on mõningaid erinevusi.

Ma ei tea kahjuks, kas eesti keeles on mind mindedness jaoks täpset vastet, mis eristaks seda üldisest teadvuse teooriast ehk vaimuseisundite omistamise võimest. Mind mindedness mõistet saab küll laiendada ning seda on uuritud õpetajate ja teiste lastega tihedalt kokku puutuvate isikute osas, samuti täiskasvanute omavaheliste lähisuhete kontekstis, kuid see piirdub siiski ainult lähedaste suhete ning põhiosas beebide ja väikelastega. Kui täiskasvanu näeb näiteks tänaval nutvat võõrast last ja suudab adekvaatselt põhjuse välja selgitada ja last aidata, siis see väljendab selle täiskasvanu teadvuse teooria rakendamist, kuid ei kuulu mind mindedness valdkonda, sest puudub isiklik suhe. See tähendab, et võõras lähtub oma üldisest teadvuse teooriast, mitte konkreetse lapse tundmisest.

Alguse sai lapsevanemate poolt laste suhtes rakendatava teadvuse teooria uurimine 1990.-te aastate lõpus, mil Yorki ülikooli psühholoogia professor Elizabeth Meins toona doktorandina lapsevanemate kõne keerukust uurides palus vanematel sissejuhatuseks oma lapsi kirjeldada ning leidis, et osad vanemad keskenduvad lapsest rääkides ainult või peamiselt lapse füüsilisele kirjeldusele ning teised vaimuseisunditele ja suhtele. Neid kirjeldusi saab näha Elizabeth Meinsi loengu salvestuses, millele siin veel korduvalt toetun.

Teadusliku uurimisvaldkonnana ühendab mind mindedness teadvuse teooria (Theory of Mind, ToM) John Bowlby ja Mary Ainsworthi kiindumusteooria ning Lev Võgotski sotsiaal-kultuurilise teooriaga. Võgotski järgi sõltub lapse kognitiivne areng sotsiaalsest suhtlusest ning eeldab teist isikut, kes lapse arengut toestaks, kusjuures keskse tähtsusega on keeleline toestamine ja suhtlus. Laste teadvuse teooriat uurides ongi leitud, et selle kujunemine sõltub otseselt ema tundlikkusest lapse vaimuseisundite suhtes. Samuti on leitud, et ema tundlikkus lapse vaimuseisundite suhtes lapse esimesel eluaastal on seotud vaestest peredest pärit laste madalama probleemse käitumisega 3. ja 5. eluaastal ning parema lugemisoskusega 7. ja 11. eluaastal. Keskklassi perede juures sellist seost ei täheldatud.

Arvestades, et teadvuse teooria adekvaatne toimimine on elus kriitilise tähtsusega, on rõõmustav, et seda on võimalik ka äärmuslikes oludes tugevdada. Näiteks vaadeldi teises Elizabeth Meinsi uuringus psühhiaatriahaiglas ravil viibivate raskete vaimse tervise häiretega emade suhtlemist oma beebidega. Meins rõhutas, et kuna terve Ühendkuningriigi peale oli psühhiaatrilises ravis ainult 120 n-ö voodikohta emade ja beebide koos haiglas viibimiseks, oli tegemist tõesti raskete juhtumitega (Tänase seisuga on sellist võimalust pakkuvaid kohti juba rohkem). Vaadeldud emad tõlgendasid oma laste vaimuseisundeid valesti 4 korda sagedamini kui terved emad. Kuid pärast seda kui emasid juhendati nende endi suhtlusest salvestatud video abil lapse vaimuseisunditele tähelepanu pöörama, paranes juhendamist saanud emadel laste vaimuseisundite tõlgendamine oluliselt.

Individuaalse videotagasiside kulukuse ja ajamahukuse leevendamiseks loodi rakendus BabyMind, milles vanemad saavad postitada pilte ja videoid oma lastest koos omapoolse lapse vaimuseisundi tõlgendusega ning saada teadlastelt kommentaare oma tõlgenduse kohta. Sellisel moel juhendatud emade vaimuseisundite omistamine paranes samuti oluliselt, kusjuures eriti märkimisväärselt paranes teismeliste emade vaimuseisundite omistamise võime. Teistes uuringutes on leitud, et teismeliste emade tundlikkus oma laste vaimuseisundite suhtes on tavapärasest nõrgem, kuid rakenduse vahendusel juhendamist saanud noored emad jõudsid kõrgemale tasemele kui kontrollgruppi kuulunud ja rakendust mitte kasutanud vanemad emad.

Kõigist ülalmainitud uuringutest räägib Meins oma loengus ning näitab adekvaatse ja mitteadekvaatse tõlgendamise illustreerimiseks ka lühiklippe emade suhtlusest beebidega.

Raskemaks teeb lapse vaimuseisundite tõlgendamise ja arvestamise vanema jaoks igasugune seisund, millega kaasneb tema enda teadvuse teooria nõrgenemine. Selle kohta vaata lähemalt eelmisest osast. Sellegipoolest on vanematel võimalik teadlikult oma last paremini tundma ja temaga vaimuseisundeid arvestavalt suhtlema õppida.

Huvitav on märkida, et kuigi on väidetud, nagu võiks ema poolt lapsele vaimuseisundite omistamise tugevus sõltuda lapse temperamendist ja lapse “lihtsusest” ning ema vaimne tervis mõjutab tema teadvuse teooriat, leidsid Elizabeth Meins ja Charles Ferryhough, teine mind mindedness valdkonna rajaja, oma uuringutes, et kõigist välistest teguritest ning ema vaimsest tervisest ja hariduslikust taustast tähtsam on see, kui positiivsena näeb ema oma suhet lapsega juba lapse sünnist alates, raseduse ajal ja isegi enne lapse eostamist. Emad, kes käsitlesid rasedust oodatuna ning kirjeldasid oma esmakohtumist beebiga positiivselt, tõlgendasid lapse vaimuseisundeid tõenäolisemalt adekvaatselt kui emad, kelle jaoks rasedus oli soovimatu ja kes ei käsitlenud last suhte kontekstis. Siinjuures kontrolliti, et tulemusi ei mõjutaks raseduse ja sünnitusega seotud meditsiinilised probleemid.

Kuidas toetada beebi ja väikelapse teadvuse teooria kujunemist
Lapse mõistmiseks küsi endalt, mida laps praegu ütleks, kui ta oskaks rääkida, väljenda tema tundeid, soove ja seisundeid talle sõnades ning arvesta nendega oma käitumises lapse suhtes. Siinjuures on oluline, et lapsele peegeldatud vaimuseisundid oleks võimalikult vastavuses tema tegelike seisunditega, mitte lihtsalt mingi seisundi pakkumine.

Elizabeth Meins tõi oma loengus välja, et osad vanemad käituvad küll lapse suhtes tundlikult ja oskavad väga hästi lohutada, kuid samas hindavad valesti lapse stressi põhjust. Näiteks ema, kes lohutab kukkudes pea ära löönud last, kuid väidab lapsele, et too nutab väsimusest. Teisest küljest on ka vanemaid, kes saavad aru lapse soovist, kuid ei suuda sellega oma käitumises arvestada. Näiteks näitas Meins videoklippi emast, kes ütles lapsele, et see mänguraadio on Sinu lemmik, kuid võttis kogu vaadeldud aja raadiot lapse käest ära ja üritas talle pakkuda muid mänguasju, millest laps ei olnud huvitatud.

Kasuta lapsega suheldes rohkesti sõnu, mis viitavad vaimuseisunditele, näiteks mõtleb, tahad, ootan, usun, rõõmustad, oled kurb, Sul on valus, tean, Sul on meeles, unustas, kardab, loodan, hämmeldunud, ärev, õnnelik, hoolin, armastan, rahulik, ettevaatlik, uudishimulik, väsinud, tänulik, tõsine, rahutu, üllatunud, mures, keskendunud jne.

Juhi lapse tähelepanu lisaks tema enda ja vanemate vaimuseisunditele ka teiste tunnetele, mõtetele, soovidele, uskumustele jne. Kommenteeri näiteks lapsele, kui tema ise või keegi teine arvas, et miski on ühtemoodi, kuid selgus, et on hoopis teisiti. Siin saab eeskuju võtta eksiarvamuste testist, kus 3-4-aastastel lastel palutakse arvata, mis on kommikarbis, ja kui lapsed on arvanud, et kommikarbis on kommid, siis koos vaadates selgub, et seal on hoopis pliiatsid. Alla 4-aastaselt lapselt ei maksa oodata, et ta saaks aru teiste inimeste eksiuskumustest, kuid sellegipoolest on kasulik mitmekesistes olukordades aidata lapsel märgata, et asjad ei ole alati nii, nagu nad paistavad. (Väikeste lastega tehtavaid teadvuse teooria teste ja nende selgitusi saab lühivideotena vaadata siin ja siin.)

Kasuks tuleb, kui lapsele ja lapsega muude tegevuste käigus oma tegevustest rääkida, kuid tähtis on, et vaimuseisunditega seostatult. Näiteks selle asemel, et öelda ainult “Raamat on laua all” oleks koos vaimuseisundiga “Arvasin, et raamat on riiulis, aga eksisin, see on hoopis laua all.”

Veel näiteid vaimuseisunditele viitamisest:
“Sa ehmatasid, sest naabri koer hakkas ulguma. Koer on kurb, sest ta ei taha üksi kodus olla.”

“Kas Sa mäletad Katit ja kuidas te koos mängisite? Täna lähme Katile külla. Ootan väga temaga kohtumist ja usun, et teil on lõbus jälle koos mängida.”

“Sulle meeldib see tass, sest siin on ilus pilt peal ja seda on mugav kindlalt kinni hoida.”

“Ma tean, et Sa oled väsinud ja Sul on kõht tühi. Natukene on vaja veel kannatada, varsti jõuame koju.”

“Täna Sulle maitseb see söök. Kas mäletad, et eelmine nädal see tundus Sulle veel võõras? Nüüd see on Sulle meeldima hakanud.”

“Mart on õnnetu, sest kaotas oma lemmikpluusi ära, aitame tal seda otsida. Püüan meenutada, kus ma seda viimati nägin. Kas see võib olla siin? Oi, mulle tuli meelde, et panin selle pessu.”

“Vanaema paneb akna kinni, sest tal on külm, kui tuul tuppa puhub.”

“Sa tahtsid proovida, kas see on söödav, ja meie silmadele tundub, et see näeb välja nagu päris õun, aga tegelikult see on mänguasi ja ei ole söödav.”

“Sulle teeb tuska, et see klots ei mahu siia sisse.”

Selline pidevalt kõige selgitamine tuleb lihtsamini välja vanematel, kes armastavad loomupäraselt rohkem rääkida ja suhelda, kuid on ka vaiksema loomuga vanematel harjutatav. Samas on oluline last oma jutuvadaga mitte üle koormata. Arvesta lapse algatustega suhtlemise alustamisel ning lõpetamisel, mida ta väljendab näiteks pilgu suunamise ja liigutustega.

Muudest teguritest peale vanema ja hoidja ja/või õpetajate ja kasvatajate tundlikkuse lapse vaimuseisundite suhtes toetavad lapse teadvuse teooria kujunemist õdede-vendade olemasolu, rollimängud ja kõikvõimalikud muud mängud, mis võimaldavad end teise isiku asemele kujutleda, peituse ja asjade peitmise mängud ning ilukirjanduse kasutamine vaimuseisundite tundma õppimiseks.

Järgmisel nädalal jätkan laste teadvuse teooria tugevdamise võimaluste tutvustamist, kuid enne veel peatun sel nädalal teadvuse teooria ja ilukirjanduse lugemise seostel.

Kui miski tekitas küsimusi või tahaksid mõnest aspektist lähemalt lugeda, siis kirjuta julgesti ingrid@helgustluues.ee või jäta siia kommentaar. Jaga artiklit, et aidata sel jõuda nendeni, kel sellest abi võiks olla, ning võimalusel toeta selle lehe pidamist.

TOETA

Kui pead sellise keskkonna olemasolu oluliseks ja soovid, et see kestaks nii Sinu kui teiste jaoks vabalt kättesaadavana, siis toetada saad selle lehe pidamist annetusega endale sobivas summas alloleval arvenumbril. Iga euro saab tänuga vastu võetud ja aitab mul katta selle keskkonna ülalpidamiskulusid ning pühendada aega kirjutamisele. Kõige rohkem on abi püsiannetustest, sest need võimaldavad pikaajalist tegutsemist ning mahukate projektide ettevõtmist, kuid ka ühekordsed toetused on väga teretulnud. Annetada on mõtet ainult rõõmuga, see on võimalus aidata kaasa millelegi, mida ise oluliseks pead ja mis Sulle rõõmu toob. Ühtlasi annab see mulle märku seda lehte oluliseks pidavate lugejate hulgast.

TOETAMISE ANDMED:
Saaja: Ingrid Vooglaid
Arvenumber: EE961010102401534005
Selgitus: Annetus

The post Kuidas toetada teadvuse teooria kujunemist beebidel ja väikelastel appeared first on Helgust luues.

Read more at Helgust luues

Teadvuse teooria alaliigid ehk mille poolest erinevad autism, ATH, psühhopaatia ning nartsissism

ingridvooglaid — Thu, 02 Jul 2026 16:35:49 +0000

Eelmises, sissejuhatavas osas kirjutasin, et isikliku teadvuse teooria omamine tähendab, et inimene omistab nii endale kui teistele vaimuseisundeid, sh näiteks eesmärgi või kavatsuse omamist, uskumist, mõtlemist, teadmist, oletamist, kahtlemist, teesklemist, lubamist, usaldamist jne ning et teadvuse teooria omamine ja selle adekvaatne funktsioneerimine on kriitilise tähtsusega nii üksikisiku kui kogu tsivilisatsiooni ellujäämise seisukohalt.

Täna vaatame lähemalt teadvuse teooria alaliike, mida on oluline tunda nii diagnoosimisel kui sobivate teadvuse teooria tugevdamise strateegiate valimisel. Kuigi teadvuse teooria mängib rolli nii autismi, ATH, spetsiifiliste õpihäirete, antisotsiaalse isiksusehäire ehk sotsiopaatia, psühhopaatia, nartsissismi, skisofreenia kui ka muude seisundite juures, on neis kahjustatud teadvuse teooria erinevad aspektid.

Arvestada tuleb, et kuigi esmapilgul võib paista, nagu välistaks üks diagnoos kahjustatud teadvuse teooria alaliigi tõttu teise diagnoosi, millega kaasneb vastassuunaline kahjustus, võib samal inimesel siiski esineda mitu häiret või häirete, erisuste ja seisundite kombinatsioon, mistõttu moodustavad ka tema tugevad ja nõrgad küljed teistsuguse pildi kui inimesel, kel on ainult üks häire või erisus. Lisaks võib konkreetne häire või erisus väljenduda erinevatel inimestel väga erineval määral ning spetsiifilisi jooni võib esineda ka neil, kes ametlikku diagnoosi ei saaks.

Laias laastus jagatakse teadvuse teooria kognitiivseks ning afektiivseks. Eelmises osas tutvustatud David Premacki ja Guy Woodruffi kui teadvuse teooria mõiste kasutuselevõtjate lähenemine keskendus eelkõige kognitiivsele küljele. Samuti vaatleb kognitiivset aspekti Simon Baron-Coheni, Alan Leslie ja Uta Frithi poolt loodud Sally-Anne’i eksiuskumuste test, mis ei olnud küll päris esimene omalaadne, kuid kujunes kõige mõjukamaks ning mida kasutati algselt väikeste laste teadvuse teooria taseme hindamiseks.

Hästi toimiv kognitiivne teadvuse teooria tagab, et inimene saab intellektuaalsel tasandil aru teise inimese kavatsustest, teadmistest, uskumustest, mõtetest, käitumise põhjustest jms ning asjaolust, et teiste inimeste teadmised, kogemused ja uskumused erinevad tema enda omadest. Seevastu puuduliku kognitiivse teadvuse teooriaga inimest tabavad kergemini möödarääkimised, pettuste ohvriks langemine, raskused suhtlemisel, teistega koos töötamisel ning oma tegude tagajärgede mõistmisel, ta ei saa aru naljadest, irooniast ja sarkasmist ega suuda lihtsasti sisutühja viisakusvestlust pidada.

Afektiivse teadvuse teooria elemente hakati kognitiivsetest sõltumatutena märkama 1990.-tel aastatel seoses ajukahjustuse mõjude uurimisega ning 2007. aastal avaldatud artiklis jagasid neuroteadlased Simone G. Shamay-Tsoory ja Paul J. Eslinger teadvuse teooria kognitiivseks ja afektiivseks suunaks, sest nende kahe suuna kahjustused kujunevad välja erinevates aju piirkondades.

Afektiivne teadvuse teooria võimaldab märgata ja mõista teise inimese tundeid nii otse kui nendega toimunud sündmustest kuulmise alusel, tõlgendada näoilmeid, hääletooni ja kehakeelt, kujutleda end teise inimese olukorda ning tunda teisele kaasa. Raskused selles vallas tähendavad, et suhete loomine ja hoidmine on keeruline ja inimese käitumine võib tunduda kohatu.

Rängemal juhul võib afektiivse teadvuse teooria puudulikkus tähendada südametunnistuse ja häbi tunde puudumist, mis kaotab sisemised tõkked kuritegevuse ees. Viimane on omane psühhopaatidele, kel kognitiivne teadvuse teooria on üldiselt tugev, mistõttu nad saavad teiste inimestega toimuvast intellektuaalselt aru, kuid ei suhestu emotsionaalselt ega hooli teistest ja selline kombinatsioon võimaldab neil teisi oma huvides ära kasutada.
Kõrvalmärkusena tasub teada, et kuigi populaarse teooria kohaselt on psühhopaatia kaasasündinud ning sotsiopaatia ehk ametliku nimetusega antisotsiaalne isiksusehäire keskkonna mõjul kujunenud, on geneetilisele tegurile vaatamata ka psühhopaatia väljendumiseks siiski vaja keskkonna mõju. Samuti ei ole kõik psühhopaadid vägivaldsed ega kurjategijad ning enamik vange ei ole psühhopaadid. Statistiliselt moodustavad psühhopaadid 1% elanikkonnast, kuid 15-25% USA vanglates viibivatest meessoost kinnipeetavatest ning 30-40% vägivaldsete kuritegude eest kinnipeetavatest. Osad psühhopaadid suudavad oma impulsse kontrollida, õpivad reegleid järgima ning töötavad tavapäraselt stressirohketeks peetavatel aladel, kus empaatia puudumine aitab neil edu saavutada.

Seevastu autismispektri üks keskseid aspekte on kognitiivse teadvuse teooria nõrkus, kusjuures afektiivne külg võib samal ajal hästi toimida. Seetõttu võib juhtuda, et autismispektril olev inimene ei saa ise sotsiaalsetest vihjetest aru, kuid olukorrast teadlikuks saades tunneb teisele kaasa. Sageli toetuvad autistid sotsiaalsete vihjete loomupäraselt mittemõistmise kompenseerimisel loogilisele analüüsile, reeglite ning signaalide tähenduste äraõppimisele ja vestlusteks stsenaariumite harjutamisele, kuid seltskonda sobitumise nimel nõnda enda n-ö maskeerimine tekitab neis ärevust ja stressi, põhjustab kognitiivset ülekoormust ning võib viia läbipõlemiseni.

ATH puhul tulenevad teadvuse teooria puudujäägid eelkõige kognitiivsest ülekoormusest ja täidesaatvate funktsioonide nõrkusest ning vaikses, keskendumist võimaldavas ruumis võib ATH-ga inimene saavutada teadvuse teooria testides kõrgeid tulemusi. Reaalelus kaasnevad ATH-ga siiski sageli nii kognitiivse kui afektiivse teadvuse teooria probleemid, sest kõigi muude stiimulite taustal ei jätku ajul sotsiaalsete vihjete märkamiseks, tõlgendamiseks ja arvestamiseks piisavalt mälumahtu, tähelepanu ega pidureid.

Nartsissismi uurides on leitud, et grandioosse nartsissismiga inimeste kognitiivne teadvuse teooria on tugev, kuid afektiivne nõrk, mis võimaldab neil sarnaselt psühhopaatidega teisi oma huvides ära kasutada. Seevastu varjatud nartsissismi puhul on kahjustatud nii kognitiivne kui afektiivne teadvuse teooria ning keskendudes oma isiklikele hirmudele ja probleemidele ei märka nad ümbritsevate inimestega toimuvat ega suuda sotsiaalsetes olukordades adekvaatselt orienteeruda.

Lisaks eristatakse teadvuse teooria üliaktiivsust, mida esineb skisofreenia ja psühhoosi episoodide juures ning mis põhjustab paranoiat, sest inimene analüüsib stiimuleid äämuslikul määral ja ekslikel alustel, omistades väikestele detailidele suurt tähtsust ja sihilikkust. Samuti kaasnevad skisofreeniaga nii afektiivse kui kognitiivse teadvuse teooria kahjustused ning raskused teiste inimeste mõtete ja tunnete eristamisel enda omadest.

Nii afektiivses kui kognitiivses aspektis on teadvuse teooria puudulik ka spetsiifiliste õpiraskuste, Alzheimeri ja Parkinsoni tõve, depressiooni ja bipolaarse häire korral, kusjuures Parkinsoni tõvega säilib afektiivne teadvuse teooria kauem kui kognitiivne.

Eristatakse ka implitsiitset ja eksplitsiitset teadvuse teooriat. Implitsiitne toimib n-ö loomupäraselt, automaatselt ja alateadlikult ning eksplitsiitne tugineb õpitud, teadlikule analüüsile. Siinjuures on huvitav märkida, et eksplitsiitse ja implitsiitse teadvuse teooria kahjustused jagunevad häirete ja erisuste vahel teisiti kui kognitiivse ja afektiivse teooria omad. Autistidel, psühhopaatidel, sotsiopaatidel ning nartsissistidel on kahjustatud implitsiitne teadvuse teooria, kuid eksplitsiitne on samal tasemel tavapopulatsiooniga. Seevastu ATH puhul toimib implitsiitne teadvuse teooria tavapäraselt, raskusi esineb eelkõige eksplitsiitsega, mis eeldab täidesaatvate funktsioonide rakendamist. Ka skisofreenia, õpiraskuste ning keelelise arengu häirete korral võib implitsiitne teadvuse teooria toimida normaalselt ning raskusi põhjustada just eksplitsiitne analüüs. Kõrge psühhoosiriskiga, depressioonis, bipolaarsetel ning Alzheimeri või Parkinsoni tõvega inimestel on kahjustatud mõlemad, kusjuures bipolaarse häire korral on implitsiitne teadvuse teooria kahjustatud püsivalt ning eksplitsiitne ainult depressiivse või maania episoodi ajal ning Alzheimeri tõvega säilib implitsiitne teadvuse teooria kauem kui eksplitsiitne.

Testimisest
Eelmises osas mainisin kognitiivse teadvuse teooria taseme hindamiseks kasutatud eksiuskumuste testi ning jagasin videote linke nende testide läbiviimise vaatamiseks.

Üks levinumaid viise afektiivse teadvuse teooria hindamiseks on näidata inimesele must-valgeid pilte silmadest ning paluda silmade alusel tõlgendada kujutatud emotsioone (Reading the Mind in the Eyes Test, RMET. Ka selle testi töötas välja Simon Baron-Cohen). Kriitikute hinnangul on sel testil aga madal valiidsus ning ilma kontekstita piltide alusel emotsioonide ära tundmine ei ole sama mis reaalelus teiste inimeste sees toimuva tõlgendamine. Samuti on väidetud, et RMET hindab pigem sõnavara ulatust kui sotsiaalseid oskusi. Tänapäeval kasutatakse RMET-i asemel sageli lühifilmidele, lühilugudele või videotele tuginevaid teste.

Sellegipoolest on huvilistel võimalik silmadest emotsioonide lugemise testi tasuta veebis mitmel pool teha, näiteks siin. (Avasin kolm RMET testi, kuid see oli ainus, mis probleemideta toimis).

Lisaks on võimalik täita Toronto empaatia küsimustikku, millega hinnatakse vastaja emotsioonide kogemist ja teistest hoolimist ning peamiselt kognitiivse empaatia taset hindavat Baron-Coheni empaatia koefitsiendi küsimustikku.

Järgmisel nädalal kirjutan lähemalt, kuidas teadvuse teooria kujunemist lapsel toetada.

TOETA

Kui pead sellise keskkonna olemasolu oluliseks ja soovid, et see kestaks nii Sinu kui teiste jaoks vabalt kättesaadavana, siis toetada saad selle lehe pidamist annetusega endale sobivas summas alloleval arvenumbril. Iga euro saab tänuga vastu võetud ja aitab mul katta selle keskkonna ülalpidamiskulusid, osta nt raamatuid siin tutvustamiseks ning pühendada aega kirjutamisele. Kõige rohkem on abi püsiannetustest, sest need võimaldavad pikaajalist tegutsemist ning mahukate projektide ettevõtmist, kuid ka ühekordsed toetused on väga teretulnud. Annetada on mõtet ainult rõõmuga, see on võimalus aidata kaasa millelegi, mida ise oluliseks pead ja mis Sulle rõõmu toob. Ühtlasi annab see mulle märku seda lehte oluliseks pidavate lugejate hulgast.

TOETAMISE ANDMED:
Saaja: Ingrid Vooglaid
Arvenumber: EE961010102401534005
Selgitus: Annetus

The post Teadvuse teooria alaliigid ehk mille poolest erinevad autism, ATH, psühhopaatia ning nartsissism appeared first on Helgust luues.

Read more at Helgust luues

Mis on teadvuse teooria ja milleks seda vaja läheb?

ingridvooglaid — Tue, 30 Jun 2026 09:31:40 +0000

Viimati ülikoolis käies ja klassiõpetajaks õppides kirjutasin seminaritöö lastekirjandusest ja teadvuse teooriast, mida seal nimetasin vaimuteooriaks, sest see termin on eesti keeles levinum. “Teadvuse teooria” on siiski suupärasem ja nüüd kasutan seda. Valdkond on lai ja põnev ning plaanin siin keskkonnas seda põhjalikult tutvustada. Järgnevas sissejuhatuses teemasse toetungi osaliselt oma seminaritööle. Edaspidi käsitlen kitsamaid küsimusi lähemalt. Kui miski jääb arusaamatuks või tekitab soovi rohkem teada saada, siis kirjutage julgelt ingrid@helgustluues.ee. Püüan vastata uusi artikleid koostades.

Esimestena võtsid termini teadvuse teooria kasutusele Pennsylvania Ülikooli teadlased David Premack ja Guy Woodruff oma 1978. aastal avaldatud artiklis “Does the Chimpanzee have a theory of mind?”. Hiljem on suuremal või vähemal määral kattuvatele uurimisvaldkondadele viidatud inglise keeles ka näiteks sõnadega mindreading, mentalization, mind-mindedness, thought theory, perspective taking ja social cognition. Erinevates teadusvaldkondades kasutatakse erinevaid termineid ja nende haardeulatus varieerub, kuid sisu viitab vähemalt tugevalt seotud nähtustele, mistõttu on teadvuse teooriasse süvenedes kasulik tutvuda nende kõigiga. Eesti keeles on lisaks teadvuse teooriale kasutatud termineid vaimuteooria ehk vaimuseisundite omistamise võime, vaimuteooria ehk nn mõtete lugemise oskus, vaimulugemise teooriad, vaimuseisundite omistamine ehk vaimulugemine ning meeleteooria. Kui teate veel mõnda eesti keeles teadvuse teooria kohta kasutatud terminit, siis andke teada, uurin hea meelega lähemalt.

Premacki ja Woodruffi käsitluses tähendab isikliku teadvuse teooria omamine, et inimene omistab nii endale kui teistele vaimuseisundeid, sh näiteks eesmärgi või kavatsuse omamist, uskumist, mõtlemist, teadmist, oletamist, kahtlemist, teesklemist, lubamist, usaldamist jne. Teooriaga on tegemist seetõttu, et “esiteks vaimuseisundid ei ole otseselt jälgitavad ja teiseks omistamiste põhjal ennustatakse teise käitumist.”

Kuigi teadvuse teooria on alles suhteliselt noor teadusvaldkond, mida on pärast Premacki ja Woodruffi esimest sammu rohkesti uuritud, on isikliku teadvuse teooria omamine ja selle adekvaatne funktsioneerimine kriitilise tähtsusega nii üksikisiku kui kogu tsivilisatsiooni ellujäämise seisukohalt. Kui inimene ei oleks suutnud hinnata läheneva metslooma kavatsusi enda suhtes, oleks ta ammu välja surnud. Ilma teadvuse teooriata ei toimiks inimestevahelised suhted, kirjandusel puuduks igasugune mõte ning ühiskonnad ei püsiks koos. Samuti on tänaseks leitud, et mingil kujul teadvuse teooria eksisteerib ka šimpansitel, varestel ja delfiinidel.

Sellest, et keegi kas endale või teisele mingit seisundit omistab, saab esiteks aru vastavate sõnade kasutamisesest, näiteks “ma soovin”, “ta uskus” või “sulle meeldiks”. Lisaks lihtsatele ainult ühe tasemega omistamistele võivad vaimuseisundid olla ka kihiliselt üksteise sees, näiteks “Harry kahtleb, et Mary teab, et John arvab, et ta võidab.” Sealjuures on leitud, et inimese suutlikkus piirdub erinevate allikate kohaselt viie kuni seitsme kihi haaramisega. Seetõttu sisaldavad massidele suunatud kerged ajaviiteraamatud tavaliselt kuni kolmekihilisi vaimuseisundeid ning neljanda kihi leidmine viitab juba väärtkirjandusele, mis eeldab lugejalt rohkem süvenemist.

Samuti on tekstis võimalik vaimuseisundeid tekitada kaudselt vihjatud stiilielementidega, näiteks meeleolu loova kirjelduse, aforismide, metafooride, kõnekujundite, vihjete, kehakeele ning ajaloolise ja kultuurilise kontekstiga, nagu selgitas Lisa Zunshine, kes on kirjutanud väga nauditavaid ja huvitavaid artikleid teadvuse teooria rakendamisest ilukirjanduse lugemisel.

Lisaks sõnade jälgimisele saab teadvuse teooria rakendamist hinnata mitmesuguste katsetega, millest ehk kuulsaim on algselt väikestele lastele mõeldud eksiuskumuste test. Teadvuse teooria arenguetappe uurides on leitud, et ligikaudu kolmanda ja neljanda eluaasta vahel hakkab laps mõistma, et teistel võivad olla temast erinevad teadmised ja uskumused. Katsetes väljendub see muutus selles, et kui enne oli laps veendunud, et teine laps usub talle näidatud objekti kohta sama, mida teab tema, siis nüüd saab laps aru, et teine ei tea sama, mida tema teab, ja sellest tulenevalt usub midagi muud. Näiteks küsitakse lapselt, kust otsib peidetud palli teine laps, kes oli toast ära sel ajal, kui pall algsest kohast mujale tõsteti. Väikeste lastega tehtavaid teadvuse teooria katseid ja nende selgitusi saate lühivideotena vaadata siin ja siin.

Kuigi päris ilma teadvuse teooriata ei oleks võimalik inimühiskonnas hakkama saada, on erinevate inimeste teadvuse teooria tase siiski väga erinev ning selle arengut või rakendamist võivad kahjustada näiteks ajutrauma, depressioon, skisofreenia, dementsus, Alzheimer, Parkinsoni tõbi, isiksusehäired, keelelise arengu häired ning ATH või autismispektri häired. Autismi juurde tulen teadvuse teooriaga seoses tulevikus veel tagasi, kuid kes soovib kohe väikest sissevaadet, kuidas teadvuse teooria puudulikkus autismispektri puhul väljendub, saab vaadata seda 6 min videot ühe inimese isiklikust kogemusest.

Lünklik teadvuse teooria põhjustab raskusi nii koolis, tööl, perekonnas kui laiemalt ühiskonnas toime tulemisel. Näiteks on leitud, et lapsed, kes ei taju mittetahtliku solvamise situatsioone, satuvad sagedamini tõrjumise ohvriks, ning tõrjumine omakorda raskendab sotsiaalsete olukordade mõistmise väjakujunemist. Nõrk teadvuse teooria võib kaasa tuua möödarääkimisi, suutmatust hinnata olukorda ning tajuda kirjutamata reegleid, pingelisi suhteid, kergemini pettuste ohvriks langemist, probleeme juhiste mõistmisel või enese motiveerimisel ja palju muud.

Õnneks on teadvuse teooriat võimalik elu jooksul teadlikult tugevdada ning selle jaoks on välja töötatud erinevaid programme ja strateegiaid. Tulevastes artiklites vaatamegi neid lähemalt.

Teine osa teadvuse teooria alaliikidest ning seostest erinevate häirete ning neuroerisustega on siin.

TOETA

Kui pead sellise keskkonna olemasolu oluliseks ja soovid, et see kestaks nii Sinu kui teiste jaoks vabalt kättesaadavana, siis toetada saad selle lehe pidamist annetusega endale sobivas summas alloleval arvenumbril. Iga euro saab tänuga vastu võetud ja aitab mul katta selle keskkonna ülalpidamiskulusid, osta nt raamatuid siin tutvustamiseks ning pühendada aega kirjutamisele. Kõige rohkem on abi püsiannetustest, sest need võimaldavad pikaajalist tegutsemist ning mahukate projektide ettevõtmist, kuid ka ühekordsed toetused on väga teretulnud. Annetada on mõtet ainult rõõmuga, see on võimalus aidata kaasa millelegi, mida ise oluliseks pead ja mis Sulle rõõmu toob. Ühtlasi annab see mulle märku seda lehte oluliseks pidavate lugejate hulgast.

TOETAMISE ANDMED:
Saaja: Ingrid Vooglaid
Arvenumber: EE961010102401534005
Selgitus: Annetus

The post Mis on teadvuse teooria ja milleks seda vaja läheb? appeared first on Helgust luues.

Read more at Helgust luues