Raamatud süvenemisest ja süvenemiseks: Sertillanges

Selles sarjas tutvustan raamatuid, mis on väärt põhjalikku süvenemist ja mis ühtlasi aitavad õppida paremini süvenema. Esimesena soovitan Sertillanges’i teost “The Intellectual Life: Its Spirit, Conditions, Methods“, mis ilmus originaalis prantsuskeelsena juba aastal 1921 ning inglise keeles 1946. “The Intellectual Life” väärib palju kordi lugemist, iga kord leiab jälle midagi uut, mille üle mõtiskleda ja mida oma elus rakendada. Lisaks tasub sellega tutvuda seetõttu, et tänapäevane süvenemise ja mõttetöö alane kirjandus toetub muu hulgas Sertillanges’i pärandile.

Autorile viidatakse vahel kui A. G. Sertillanges ja vahel kui A. D. Sertillanges. Isegi raamatu esikaanel ja saatesõna lõpus on erinevad versioonid. Mõlemad nimeversioonid on korrektsed, üks viitab sünninimele Antonin-Dalmace ning teine dominikaani mungaks hakkamisel võetud nimele Antonin-Gilbert.

Raamatut saab veebis mitmel pool alla laadida, näiteks siin. Eesti raamatukogudes ei ole ESTER kataloogi andmetel ingliskeelset versiooni saadaval, kuid huvi korral leiab prantsuskeelse.

Paljude jaoks, kes on oma lugemismuljeid avaldanud, on kõige raskem olnud leppida Sertillanges’i üleskutsega lugeda vähe. See osa tekitas ka minus kõige suuremat küsimust, mistõttu esmakordselt raamatut avades ja sisukorda sirvides suundusingi kohe lugemise peatüki juurde, mis algab alapealkirjaga “Not Reading Much”. Olen aastaid mõelnud, et peaksin lugema vähem, kuid see-eest sügavamalt ja valivamalt, ning Sertillanges kindlasti toetab seda suunda. Kuid Sertillanges’i “vähe” on tegelikult ikka väga palju, oluline ongi just teadlik valimine ja sihipärasus. Ta selgitab neile, kes panevad pahaks üleskutset lugeda vähe, et “… vähe ja palju on vastandid üksnes sama kategooria piires. Absoluutses mõttes on vaja lugeda palju, sest meie ees seisev töö on tohutu, kuid vähe loeme võrreldes selle tekstide massiga, mis ujutab tänapäeval üle meie raamatukogud ja meeled.”

Õigupoolest suhtub Sertillanges liigsesse ja valimatusse lugemisse tugeva halvakspanuga: “Vältida tuleb lugemiskirge, kontrollimatut harjumust, meele mürgitamist liigse vaimutoiduga, varjatud laiskust, mis eelistab lihtsakoelist teiste avaldatud mõtete tundmist isiklikule pingutusele. Lugemiskirg, mida paljud kallihinnaliseks omaduseks peavad ja mille üle uhkust tunnevad, on tegelikult puudus; see ei erine millegi poolest teistest kirgedest, mis hinge üle võimust haaravad, seda pidevas häirituse seisundis hoiavad, heitlikes voogudes pillutavad ning kurnavad.”

Selline hinnang kõlab karmilt ja võib esimese hooga tekitada vastupanu, kuid ennast jälgides olin juba enne Sertillanges’i lugemist sarnasele järeldusele jõudnud. Olen lapsest saadik suur lugeja olnud ja olulise osa oma elust raamatute seltsis veetnud. Kuid kuigi loetu hulgas on olnud rohkesti tõeliselt häid lugemiselamusi ning paljud raamatud on mind inimesena kujundanud, on loetu seas olnud ka niivõrd palju sellist, millest pole jäänud mingit jälge või mis ongi ainult vaimuenergiat kurnanud ja raisanud aega, millega oleks kumulatiivselt võinud elus midagi olulist ära teha.

Sertillanges juhendab: “Peame raamatute poole pöörduma samamoodi nagu majapidaja, kes pärast päevamenüü hügieenireegleid ja arukat eelarvet järgides paika panemist turule läheb. Majapidaja mõtteviis ei ole turul sama mis õhtul kinos. Ta ei mõtle siin naudingutele ja lummusele, vaid hoolitseb kodu sujuva toimimise eest. Ülemäärane lugemine tuhmistab, mitte ei toida mõistust, mille suutlikkus reflekteerida ja keskenduda ning seega ka midagi luua aja jooksul hävivad; mõistus muutub sissepoole pöördunult ektravertseks, kui nõnda väljenduda võib, langeb nende vaimusilma ees liikuvate kujutiste ning ideede tõusu ja languse orjusesse, millele ta oma tähelepanu innukalt suunanud on. Selline kontrollimatu vaimustus tähistab iseenese eest põgenemist; see jätab intellekti ilma oma õigest funktsioonist ning võimaldab sel üksnes punkthaaval teiste mõtteid jälgida ja lasta end sõnade, arengute, peatükkide, köidete vool edasi kanda.”

Valimatu ja liigse lugemise tagajärjena juhtub Sertillanges’i sõnul see, et “silmade kaudu pidevalt lugejani jõudvad stiimulid hävitavad tema vaimse energia samamoodi nagu pidev vibratsioon lõhub terase. Suurelt lugejalt, kes on oma silmad ja aju üle kurnanud, ei saa oodata tõelist tööd; teda saadab krooniline pingepeavalu, samas kui arukas inimene loeb enesekontrolli, rahu ja selget mõtlemist säilitades üksnes seda, mida soovib meelde jätta, jätab meelde üksnes seda, mis on kasulik, kasutab oma aju mõistlikult ning ei kuritarvita oma aju seda absurdselt infot täis toppides.”

Samuti on Sertillanges üsna konkreetne selles suhtes, millise kirjanduse lugemine tuleb intellektuaalsele elule kasuks ja millise mitte. Juturaamatud ei ole üldiselt soovitavad, kuid aegajalt lõõgastumiseks mõne kirjanduspärli võib. Ja “mis puudutab ajalehti, siis kaitske endid nende eest nende püsivale ning valimatule rünnakule kohase energilisusega. Teil on vaja teada, mis lehtedes sisaldub, kuid neis sisaldub niivõrd vähe olulist ja selle kõige teada saamine on väga lihtne ilma laisalt määramatuks ajaks lehti lugema istumata! Igal juhul leidub uudiste püüdmiseks ööpäevas sobivamaid tunde kui töötunnid.”

Kokkuvõttes paneb Sertillanges lugejale südamele: “Ärge lugege, kui teil on võimalik reflekteerida; lugege üksnes seda, mis haakub teie valitud sihiga, kui välja arvata puhkehetked; ning lugege vähe, et mitte täita oma sisemist vaikust müraga.” Sisemise vaikuse loomine ja hoidmine on Sertillanges’i lähenemises intellektuaali elus keskse tähtsusega.

Praktilisest aspektist ei olegi minu jaoks kõige raskem mitte arusaamine, et lugeda on vaja valivamalt ja sihipärasemalt ja et liigne ning sihipäratu lugemine, millest midagi head alles ei jää, kurnab energiat ja raiskab elu. See kõik on hästi mõistetav. Kõige raskem on leppida hoopis selle elulise märkusega, mida olin samuti juba enne Sertillanges’i lugemist intellektuaalsel tasemel taibanud, kuid mille praktikas arvestamisega on siiani probleeme: “Valus on öelda endale, et ühte teed valides pööran ma selja tuhandele muule teele. Kõik on huvitav, kõik võib olla kasulik, kõik meelitab ja ahvatleb üllast meelt, kuid surm seisab meie teel, vaim ja keha seavad omad piirangud, tahes-tahtmata tuleb meil alistuda ja leppida asjadega, mida aeg ja arukus meile keelavad, heites neile vaid poolehoidva pilgu, millega avaldame austust tõele.”

Sellest tuleb lähemalt juttu järgmiste tutvustatavate raamatute juures. Aga Sertillanges kirjutab veel paljust muustki peale lugemise ja keda huvitab oma mõttemaailma korrastamine ja intellektuaalselt kasvamine, neil soovitan kindlasti tervet raamatut lugeda.