Viimati ülikoolis käies ja klassiõpetajaks õppides kirjutasin seminaritöö lastekirjandusest ja teadvuse teooriast, mida seal nimetasin vaimuteooriaks, sest see termin on eesti keeles levinum. “Teadvuse teooria” on siiski suupärasem ja nüüd kasutan seda. Valdkond on lai ja põnev ning plaanin siin keskkonnas seda põhjalikult tutvustada. Järgnevas sissejuhatuses teemasse toetungi osaliselt oma seminaritööle. Edaspidi käsitlen kitsamaid küsimusi lähemalt. Kui miski jääb arusaamatuks või tekitab soovi rohkem teada saada, siis kirjutage julgelt ingrid@helgustluues.ee. Püüan vastata uusi artikleid koostades.
Esimestena võtsid termini teadvuse teooria kasutusele Pennsylvania Ülikooli teadlased David Premack ja Guy Woodruff oma 1978. aastal avaldatud artiklis “Does the Chimpanzee have a theory of mind?”. Hiljem on suuremal või vähemal määral kattuvatele uurimisvaldkondadele viidatud inglise keeles ka näiteks sõnadega mindreading, mentalization, mind-mindedness, thought theory, perspective taking ja social cognition. Erinevates teadusvaldkondades kasutatakse erinevaid termineid ja nende haardeulatus varieerub, kuid sisu viitab vähemalt tugevalt seotud nähtustele, mistõttu on teadvuse teooriasse süvenedes kasulik tutvuda nende kõigiga. Eesti keeles on lisaks teadvuse teooriale kasutatud termineid vaimuteooria ehk vaimuseisundite omistamise võime, vaimuteooria ehk nn mõtete lugemise oskus, vaimulugemise teooriad, vaimuseisundite omistamine ehk vaimulugemine ning meeleteooria. Kui teate veel mõnda eesti keeles teadvuse teooria kohta kasutatud terminit, siis andke teada, uurin hea meelega lähemalt.
Premacki ja Woodruffi käsitluses tähendab isikliku teadvuse teooria omamine, et inimene omistab nii endale kui teistele vaimuseisundeid, sh näiteks eesmärgi või kavatsuse omamist, uskumist, mõtlemist, teadmist, oletamist, kahtlemist, teesklemist, lubamist, usaldamist jne. Teooriaga on tegemist seetõttu, et “esiteks vaimuseisundid ei ole otseselt jälgitavad ja teiseks omistamiste põhjal ennustatakse teise käitumist.”
Kuigi teadvuse teooria on alles suhteliselt noor teadusvaldkond, mida on pärast Premacki ja Woodruffi esimest sammu rohkesti uuritud, on isikliku teadvuse teooria omamine ja selle adekvaatne funktsioneerimine kriitilise tähtsusega nii üksikisiku kui kogu tsivilisatsiooni ellujäämise seisukohalt. Kui inimene ei oleks suutnud hinnata läheneva metslooma kavatsusi enda suhtes, oleks ta ammu välja surnud. Ilma teadvuse teooriata ei toimiks inimestevahelised suhted, kirjandusel puuduks igasugune mõte ning ühiskonnad ei püsiks koos. Samuti on tänaseks leitud, et mingil kujul teadvuse teooria eksisteerib ka šimpansitel, varestel ja delfiinidel.
Sellest, et keegi kas endale või teisele mingit seisundit omistab, saab esiteks aru vastavate sõnade kasutamisesest, näiteks “ma soovin”, “ta uskus” või “sulle meeldiks”. Lisaks lihtsatele ainult ühe tasemega omistamistele võivad vaimuseisundid olla ka kihiliselt üksteise sees, näiteks “Harry kahtleb, et Mary teab, et John arvab, et ta võidab.” Sealjuures on leitud, et inimese suutlikkus piirdub erinevate allikate kohaselt viie kuni seitsme kihi haaramisega. Seetõttu sisaldavad massidele suunatud kerged ajaviiteraamatud tavaliselt kuni kolmekihilisi vaimuseisundeid ning neljanda kihi leidmine viitab juba väärtkirjandusele, mis eeldab lugejalt rohkem süvenemist.
Samuti on tekstis võimalik vaimuseisundeid tekitada kaudselt vihjatud stiilielementidega, näiteks meeleolu loova kirjelduse, aforismide, metafooride, kõnekujundite, vihjete, kehakeele ning ajaloolise ja kultuurilise kontekstiga, nagu selgitas Lisa Zunshine, kes on kirjutanud väga nauditavaid ja huvitavaid artikleid teadvuse teooria rakendamisest ilukirjanduse lugemisel.
Lisaks sõnade jälgimisele saab teadvuse teooria rakendamist hinnata mitmesuguste katsetega, millest ehk kuulsaim on algselt väikestele lastele mõeldud eksiuskumuste test. Teadvuse teooria arenguetappe uurides on leitud, et ligikaudu kolmanda ja neljanda eluaasta vahel hakkab laps mõistma, et teistel võivad olla temast erinevad teadmised ja uskumused. Katsetes väljendub see muutus selles, et kui enne oli laps veendunud, et teine laps usub talle näidatud objekti kohta sama, mida teab tema, siis nüüd saab laps aru, et teine ei tea sama, mida tema teab, ja sellest tulenevalt usub midagi muud. Näiteks küsitakse lapselt, kust otsib peidetud palli teine laps, kes oli toast ära sel ajal, kui pall algsest kohast mujale tõsteti. Väikeste lastega tehtavaid teadvuse teooria katseid ja nende selgitusi saate lühivideotena vaadata siin ja siin.
Kuigi päris ilma teadvuse teooriata ei oleks võimalik inimühiskonnas hakkama saada, on erinevate inimeste teadvuse teooria tase siiski väga erinev ning selle arengut või rakendamist võivad kahjustada näiteks ajutrauma, depressioon, skisofreenia, dementsus, Alzheimer, Parkinsoni tõbi, isiksusehäired, keelelise arengu häired ning ATH või autismispektri häired. Autismi juurde tulen teadvuse teooriaga seoses tulevikus veel tagasi, kuid kes soovib kohe väikest sissevaadet, kuidas teadvuse teooria puudulikkus autismispektri puhul väljendub, saab vaadata seda 6 min videot ühe inimese isiklikust kogemusest.
Lünklik teadvuse teooria põhjustab raskusi nii koolis, tööl, perekonnas kui laiemalt ühiskonnas toime tulemisel. Näiteks on leitud, et lapsed, kes ei taju mittetahtliku solvamise situatsioone, satuvad sagedamini tõrjumise ohvriks, ning tõrjumine omakorda raskendab sotsiaalsete olukordade mõistmise väjakujunemist. Nõrk teadvuse teooria võib kaasa tuua möödarääkimisi, suutmatust hinnata olukorda ning tajuda kirjutamata reegleid, pingelisi suhteid, kergemini pettuste ohvriks langemist, probleeme juhiste mõistmisel või enese motiveerimisel ja palju muud.
Õnneks on teadvuse teooriat võimalik elu jooksul teadlikult tugevdada ning selle jaoks on välja töötatud erinevaid programme ja strateegiaid. Tulevastes artiklites vaatamegi neid lähemalt.
Teine osa teadvuse teooria alaliikidest ning seostest erinevate häirete ning neuroerisustega on siin.
