Raamatud süvenemisest ja süvenemiseks Archives - Helgust luues

Eksperiment: kuidas konstruktiivselt uudiseid jälgida

ingridvooglaid — Mon, 12 Oct 2026 12:26:02 +0000

Inspireerituna A. D. Sertillanges’i, Cal Newporti ja Rolf Dobelli mõtteavaldustest uudiste tarbimise teemal otsustasin korraldada enda elus väikese eksperimendi ning katsetada teadlikku piiratud mahus ja valikus uudistetarbimist. Siin kirjeldan lähemalt, mida Sertillanges, Newport ja Dobelli soovitavad, kuidas ma püüdsin oma uudiste dieeti ja rutiini kujundada, mis sellest välja tuli, mida edaspidiseks otsustasin ja kuidas saate ise oma uudiste tarbimise harjumustes selgust luua. Ülevaade võib pakkuda huvi nii neile, kes püüavad ise leida paremat viisi uudiste ja meediaga suhestumiseks, kui ka neile, keda vaevab küsimus, miks inimesed, kes ei tarbi meediat või tarbivad väga piiratud mahus, nõnda on otsustanud.

Nii Sertillanges, kelle raamatut “The Intellectual Life” tutvustasin siin, Newport, kelle raamatutest ja mujal jagatud nõuannetest tuleb siin lehel veel korduvalt juttu, kui raamatu “Stop Reading the News” autor Dobelli on ühel nõul, et uudiste liigne ja korrapäratu tarbimine killustab tähelepanu, kahjustab mõtlemisvõimet ning raskendab oma töösse süvenemist. Dobelli toob oma lühikeses teoses välja rohkelt põhjuseid, miks uudiste jälgimine ei ole vaeva väärt ja kuidas nendega kursis olla püüdmine elu halvab. Kui soovite veenmist ja raamatut kätte ei saa, siis esimest peatükki saab lugeda siin ning raamatule eelnenud artiklit, mis sai aluseks ajakirja The Correspondent rajamisele, siin.

Kõige leebemat nõu oma uudistedieedi korrastamiseks annab neist kolmest Cal Newport, kes ise jälgib ajalehtede asemel igapäevaselt postkasti saabuvat kureeritud ülevaadet maailmas toimuvast. Newport rääkis oma taskuhäälingu Deep Questions episoodis “How to Escape Mediocrity and Get Ahead of 99% of People”, et oluline on mitte lasta algoritmidel määrata endani jõudvat infot, vaid valida üks kvaliteetne inimeste poolt hallatav allikas, mis koostab uudistest ülevaate. See võib olla nii kirjalikus kui taskuhäälingu formaadis. Muus osas soovitab ta piirduda kitsast teemat süviti käsitlevate raamatute ning 4-6 kvaliteetse pika artikliga kuus. Artiklid võivad olla kogutud erinevatest allikatest ning raamatute hulgas peaks olema ka selliseid, mis eristuvad oluliselt teie endi arusaamadest ja maailmavaatest ning võimaldavad saada mitmekülgse sissevaate, andes ideaalis teie seisukohtadele kindlama aluse.

Antonin-Dalmace Sertillanges soovitas ajalehtedest üldiselt täielikult loobuda, kuid lubas erandit tõesti oluliste sündmuste puhul, millega võib olla vaja end kurssi viia. Kindlasti pidas ta oluliseks uudiste vältimist töö ajal.

Rolf Dobelli pakub kahte võimalust uudiste piiramiseks. Esiteks on tema eelistatud ja tungivalt soovitatud variant loobuda igasugusest uudiste, raadio ja televisiooni tarbimisest ning harida end süvateadmisi, seoseid ja konteksti pakkuvate raamatute ja ajakirjade abil. Vajaliku info saab sellise valiku korral kätte samadest allikatest, kust ajakirjanikudki: valitsuse, kohaliku omavalitsuse, ametkondade ja ettevõtete kodulehtedelt, teemalehtedelt, teadus- ja erialastest ajakirjadest, kursustelt, raamatutest, ülikoolide veebilehtedel leitavatest avalikest loengutest ja mujalt.

Dobelli sõnul on tal vaid üks kord uudisteta veedetud kümnekonna aasta jooksul juhtunud, et ta jäi ilma uudisest, mida oleks olnud kasulik lugeda: lennujaama sõites ei teadnud ta, et tema lend on Islandi vulkaanipurskest tekkinud tuhapilve tõttu tühistatud. Sealjuures ei maini Dobelli, et tühistatud lennust peab reisijaid teavitama lennufirma ja sellest teada saamiseks ei tohiks olla vajadust uudiseid jälgida. Sellegipoolest leiab Dobelli, et sellise haruldase juhtumi ennetamine ei kaalu üles kümnete tuhandete uudiste endast läbi laskmise negatiivseid tagajärgi.

Teiseks pakub Dobelli välja leebema versiooni loobuda päevalehtedest, uudisteportaalidest, tele- ja raadiouudistest ning sotsiaalmeedias jagatavatest uudistest ja piirduda nädalalehtede ning pikkade kvaliteetartiklite lugemisega. Nädalaleht tuleks valida selline, mille sensatsioonijanu ja reklaamisisaldus on kõige madalamad, ning hea oleks terve väljaanne läbi vaadata piiratud ajaga, näiteks ühe tunni jooksul, ja mitte lasta sel valguda mitme päeva peale.

Newport ja Dobelli soovitavad sündmust analüüsivaid artikleid lugeda ajalise distantsiga. Dobelli soovitab lausa, et kui olete valinud pehmema tee ja otsustate siiski nädalalehti lugeda, siis peitke värske väljaanne vähemalt kuuks ajaks sahtlisse ning lugege vanemat numbrit, sest nii on väiksem kiusatus loetud teemal uudiseid otsida ning sattuda keset parajasti kogunevat seostamata oletustest, põhjendamata väidetest ja loobitavatest süüdistustest koosnevat sisutühja mulli. Newport toob välja, et ajaline kaugus sündmusest on andnud ajakirjanikele võimaluse teemasse põhjalikumalt süveneda, eeldatavasti on selgunud rohkem asjaolusid ja esimesed emotsioonid on taandunud.

Kõigest eelnevast lähtudes koostasin enda jaoks esialgse plaani, mis nägi ette valida üks eestikeelne, üks ingliskeelne ja üks hollandikeelne uudistekanal, mida kõiki vaatan üks kord nädalas piiratud aja jooksul. Teisi kanaleid üldse ei ava. Mõtlesin, et kanalid võivad nädalast nädalasse roteeruda, kuni leian üles need, mis mulle kõige konstruktiivsemalt mõjuvad. Lisaks soovisin otsida iga nädal mõne konkreetse autori arvamusartikleid või lugeda mõne pika sisuka teemaartikli. Siinjuures märgin, et mitte keegi ülal viidatud autoritest ei soovita lihtsalt uudisteportaali või ajalehe avamist ja nõnda enda maailmas toimuvaga kurssi viimist. Paraku just selle lähenemise ma valisin ja kogesin omal nahal selllise käitumise negatiivseid tagajärgi.

Alustuseks olin pärast reedel tund aega YouTube’is lühikeste hollandikeelsete uudistekokkuvõtete vaatamist uudiste jälgimise suhtes optimistlikult meelestatud. Õhtul Dobelli raamatut lugedes mõtlesin, et ei ole temaga nõus ja uudiste jälgimine võib olla nii huvitav, kasulik kui ka inimlikult maailmaga suhestumise mõttes oluline. Laupäeval juba uudisteportaale avades sain aga aru, et iga nädal ma selliseid keskkondi kindlasti külastama ei hakka ja üldse ei ole neid mõtet avada muidu kui konkreetse teema kajastust otsides või kui keegi soovitab mõnda artiklit.

Mul kulus 12 minutit ERR esilehe voos uudiste sirvimiseks ja neist nelja lähemalt vaatamiseks. Seejärel kulutasin 10 minutit Reutersi sirvimisele, mis sisaldas ühe artikli ülesehituse võrdlemist samasisulise artikliga ERR-is. Need 22 minutit kaootiliselt suvaliste uudiste sirvimist kurnasid märgatavalt mu keskendumisvõimet ning Õpetajate Lehte, kus on sisu, mida lugeda, jõudsin süveneda vaid 28 minutit ja uudistesessiooni lõppu planeeritud ühe autori arvamusartiklite kogumine ja lugemine lükkus hoopis järgmisesse nädalasse.

Pettununa oleks võinud kohe otsustada, et järgin Dobelli leebemat versiooni meediadieedist ning piirdun edaspidi ainult mõne üksiku nädalalehe ning pikkade sisukate artiklitega, kuid püüdsin ennetada hilisemaid kahtlusi, et äkki mõnes teises uudisteportaalis on olukord parem. Seetõttu võtsin pühapäeval kahes osas kokkuvõttes pool päeva hõivanud maratonis ette ka keskkonnad BBC, The New York Times, The Times, The Washington Post, The Guardian, Postimees, Delfi, Õhtuleht, Objektiiv, Makroskoop, Edasi, Aeon, Plough, The Atlantic, Undark Magazine, Nautilus Magazine, Psyche Magazine, The Conversation, Harper’s Magazine ja First Things ning veebist kokku kogutud pikkade artiklite kataloogid Longform (mis lõpetas uute artiklite kogumise 2024), Longreads, The Browser ning Arts & Letters Daily. Kindlasti on veel keskkondi, mida oleks võinud üle vaadata, aga rohkem ei jaksanud.

Kõiki neid keskkondi järjest sirvides võib pealkirjade järgi öelda, et on üksikud lood, mis korduvad erinevates portaalides ja ajalehtedes, kuid valdavalt kajastatakse kas täiesti erinevaid kilde maailmast või vähemalt pealkirjastatakse need äratundmatuseni erinevalt. Samas kategoriseeritavad on need ikka samadel alustel.

On artikleid, mida võiks avada, kui mul oleks igav ja mitte midagi paremat oma ajaga teha. Alguses paistis, et artiklid, mida põhimõtteliselt võiks linkidena koguda kord või paar kuus lähemalt vaatamiseks, ei ole enamuses väärt sellise massi kasvatamist ja sellega hiljem tegelemist. Kui ma otsin mind parajasti huvitava teema kohta allikaid, siis tulevad ka ajalehtede pikemad artiklid seal hulgas välja. Sellegipoolest kogunes mul ka koos rohkete loobumistega tulevikus loetavate pikkade ja poolpikkade artiklite lingikogusse 40 lingi kandis, enamik neist paarist allikast. Püüdsin neid vähemalt veidi grupeerida, et sarnased lood hiljem korraga ette võtta.

Mitmes keskkonnas oli pealkirju, mille tekstidega oleks tahtnud lähemalt tutvuda, kuid väljaanded nõudsid juba esimesest artiklist alates tellimust, mistõttu jäid need kõrvale. Ühe sellise uudisega sain lähemalt tutvuda teises portaalis, kus see lugu mulle esilehte sirvides silma ei jäänud, sest sealne artiklite paigutus on niivõrd kaootiline.

Artiklite leidmisel osutus tulemuslikuks Google otsingult küsimine, milliseid pikki tasakaalustatud artikleid soovitaks see või too kuulus inimene, sh seoses ammu lahkunud isikutega nagu C. S. Lewis või G. K. Chesterton. Lisaks leidsin juurde paar Substacki lehte, mida jälgida, ning täna tellisin prooviks The Academic Digest kord nädalas postkasti saabuva ülevaate oma valitud teadusvaldkonnas. Esimest ülevaadet ei ole veel kätte saanud.

Kui varem oli mu uudistetarbimine suhteliselt kaootiline ja kasin ning lähtus pigem instinktiivsest vastumeelsusest, siis eksperimendi esimese nädala lõpuks saan senisest konkreetsemalt välja tuua, mis mind isiklikult uudisteportaalide juures häirib. Esiteks ründab enamiku portaalide esileht lugejat visuaalse ülekoormusega. The New Yorker, Õpetajate Leht ja Makroskoop on teistega võrreldes suhteliselt leebe ja lihtsamini navigeeritava kujundusega, kuid enamasti tekib kohe tunne, et siin segapudrus ei ole võimalik midagi huvitavat üles leida ka siis, kui see kusagil peidus on. Erinevad uudised on esilehele paigutatud väga kaootiliselt, kõik teemad on segamini, isegi kui justkui eksisteeriks mingi blokkide jaotus, ning piltidel ühtlustamata värvid karjuvad vastu.

Teiseks häirib mind, et osadel portaalidel näitab esilehe voog ainult viimase kahe päeva uudiseid, mis viitab, et kõik varasem on juba unustamisväärne ja ebaoluline. Erandina on näiteks BBC esilehe kõige viimane artikkel praegu pärit juuli keskelt, kuid järgmine juba septembri lõpust. Ka New Yorkeri esilehe viimane artikkel on septembri lõpust, kuid see on juba oluline edenemine võrreldes kahe päevaga.

Kolmandaks ei teki mul tahtmist avada artikleid, millel on pealkirjad tugevalt hinnangulised ning võib eeldada, et mitmekülgset analüüsi seal taga ei ole.

Neljandaks jäi mitme avatud artikli juures silma, et artikkel on kiiruga lihtsalt millegi uue lisamise mõttes välja lastud olukorras, kus tegelikult ei ole teada, mis ja miks ja kuidas ja kas üldse… Miks peaks keegi kulutama oma aega selliste uudiste lugemisele, mille alusväited sisaldavad sõnu ilmselt, võib olla, on võimalik, väidetavalt või muud sarnast? Ette sattus ka selliseid, kus 1-2 lõigu jagu sisu oli venitatud poole lehekülje või lehekülje pikkuseks ja tegemist ei olnud isegi tühja mulli arendamisega, vaid lihtsalt loogiliselt ühte lausesse koondatav loetelu oli jagatud mitmeks eraldi lõiguks, kus ei lisatud loetelu elementidele erilist sisu.

Olen veendunud, et on uudiseid, millest on tähtis teadlik olla ka muidu piiratud meediadieedi korral. Üks näide on siin. Eesti meediasse see esmaspäeva lõuna seisuga minu teada jõudnud ei ole. Ma ei nõustu Dobelliga, kes kirjutab oma raamatus, et koledatest sündmustest teadlik olemine ei aita mitte kuidagi oma elu paremini elada ja õnnelikum ning produktiivsem on see, kes ei tea. Usun, et inimesed on nii mõttetu ja kaootilise pidevalt peale tulvava uudistemüra kui kirjanduse, filmide ja sotsiaalmeedia poolt nii tugevalt ülekoormatud ja desensitiseeritud, et neil ei jätku mõtteenergiat päriselt olulisega suhestumiseks.

Ma ei soovi samuti üksikute oluliste lugude leidmiseks kahlata läbi mõttetu müra, kuid probleem ei ole siinjuures mitte uudistes kui nähtuses tervikuna, vaid selles, kuidas toodetakse tühja ja ärritavat massi lihtsalt tootmise ja reklaami müümise mõttes, sest hirm ja viha ja ärevus toovad klikke. Dobelli toob ka välja, et väljaannetel on keeruline võtta suunda kvaliteetsete analüüsivate artiklite eelistamise poole, sest neid loeb väga väike hulk inimesi ja see ei tasu majanduslikult ära.

Kui soovite samuti oma uudistetarbimise eksperimenti läbi viia
Esiteks on võimalik kohe otsustada oma uudistetarbimist oluliselt piirata või senist kasinat tarbimist hoopis laiendada pikkade kvaliteetartiklite abil. Kui soovite põhjalikumalt oma isiklikku tarbimist uurida ja kujundada, siis allpool on selleks mõned soovitused.

Kaardistage uudistekanalid, mida jälgite, sh ajalehtede paber- ja veebiväljaanded, raadio- ja telesaated ning taskuhäälingud, mida teadlikult loete, kuulate, vaatate ja millele satute teiste soovituste või sotsiaalmeedia linkide kaudu. Hinnake igaühte selle alusel, kas nende lehtede külastamine mõjub teie jaoks konstruktiivselt ja ülesehitavalt ning aitab teil maailmas toimuvat paremini mõista või lõhkuvalt ja kurnavalt.

Mõned näited negatiivsetest reaktsioonidest lehe avamisel: tunnete, et vererõhk tõuseb, tähelepanu killustub, tekivad ja süvenevad elu häirivad hirmud ja vaenulikkusetunne inimeste suhtes, keda te ei tunne, mõtlete, et no seda mul küll ei olnud vaja teada, tekib küsimus, mida te artikliga lõpuni jõudes õigupoolest teada saite…

Küsige endalt, kas sellel lehel edastatakse klatši, laimu ja skandaale, esitletakse aluseta oletusi faktidena, jagatakse ilma teemasse süvenemata peamiselt uudisväärtuse mõttes kiiresti kokku klopsitud infokilde või läbimõeldud teemakäsitlusi ja analüüse, mis aitavad teil päriselt paremini orienteeruda küsimustes, mida te ise süvitsi ei tunne, kuid mida siiski oluliseks peate?

Millised kanalid võib selle hinnangu alusel edaspidi kõrvale jätta? Milliseid kanaleid olete mõelnud, et tahaks jälgida nende edastatava sisu kõrge kvaliteedi tõttu, kuid ei ole selleni jõudnud? Kelle analüüside ja teemakäsitluste kohta olete konkreetselt mõelnud, et temalt tahaks rohkem lugeda või kuulata? Kui sageli olete valmis eraldama aega kvaliteetse meediasisu tarbimisele?

Koostage esialgne plaan, katsetage seda 1-2 nädalat ja tehke käigu pealt kohandusi, kuni jõuate toimiva lahenduseni.

TOETA

Kui pead sellise keskkonna olemasolu oluliseks ja soovid, et see kestaks nii Sinu kui teiste jaoks vabalt kättesaadavana, siis toetada saad selle lehe pidamist annetusega endale sobivas summas alloleval arvenumbril. Iga euro saab tänuga vastu võetud ja aitab mul katta selle keskkonna ülalpidamiskulusid ning pühendada aega kirjutamisele. Kõige rohkem on abi püsiannetustest, sest need võimaldavad pikaajalist tegutsemist ning mahukate projektide ettevõtmist, kuid ka ühekordsed toetused on väga teretulnud. Annetamine on võimalus aidata kaasa millelegi, mida ise oluliseks pead ja mis Sulle rõõmu toob. Ühtlasi annab see mulle märku seda lehte oluliseks pidavate lugejate hulgast.

TOETAMISE ANDMED:
Saaja: Ingrid Vooglaid
Arvenumber: EE961010102401534005
Selgitus: Annetus

The post Eksperiment: kuidas konstruktiivselt uudiseid jälgida appeared first on Helgust luues.

Raamatud süvenemisest ja süvenemiseks: Sertillanges

ingridvooglaid — Tue, 06 Oct 2026 12:54:38 +0000

Selles sarjas tutvustan raamatuid, mis on väärt põhjalikku süvenemist ja mis ühtlasi aitavad õppida paremini süvenema. Esimesena soovitan Sertillanges’i teost “The Intellectual Life: Its Spirit, Conditions, Methods“, mis ilmus originaalis prantsuskeelsena juba aastal 1921 ning inglise keeles 1946. “The Intellectual Life” väärib palju kordi lugemist, iga kord leiab jälle midagi uut, mille üle mõtiskleda ja mida oma elus rakendada. Lisaks tasub sellega tutvuda seetõttu, et tänapäevane süvenemise ja mõttetöö alane kirjandus toetub muu hulgas Sertillanges’i pärandile.

Autorile viidatakse vahel kui A. G. Sertillanges ja vahel kui A. D. Sertillanges. Isegi raamatu esikaanel ja saatesõna lõpus on erinevad versioonid. Mõlemad nimeversioonid on korrektsed, üks viitab sünninimele Antonin-Dalmace ning teine dominikaani mungaks hakkamisel võetud nimele Antonin-Gilbert.

Raamatut saab veebis mitmel pool alla laadida, näiteks siin. Eesti raamatukogudes ei ole ESTER kataloogi andmetel ingliskeelset versiooni saadaval, kuid huvi korral leiab prantsuskeelse.

Paljude jaoks, kes on oma lugemismuljeid avaldanud, on kõige raskem olnud leppida Sertillanges’i üleskutsega lugeda vähe. See osa tekitas ka minus kõige suuremat küsimust, mistõttu esmakordselt raamatut avades ja sisukorda sirvides suundusingi kohe lugemise peatüki juurde, mis algab alapealkirjaga “Not Reading Much”. Olen aastaid mõelnud, et peaksin lugema vähem, kuid see-eest sügavamalt ja valivamalt, ning Sertillanges kindlasti toetab seda suunda. Kuid Sertillanges’i “vähe” on tegelikult ikka väga palju, oluline ongi just teadlik valimine ja sihipärasus. Ta selgitab neile, kes panevad pahaks üleskutset lugeda vähe, et “… vähe ja palju on vastandid üksnes sama kategooria piires. Absoluutses mõttes on vaja lugeda palju, sest meie ees seisev töö on tohutu, kuid vähe loeme võrreldes selle tekstide massiga, mis ujutab tänapäeval üle meie raamatukogud ja meeled.”

Õigupoolest suhtub Sertillanges liigsesse ja valimatusse lugemisse tugeva halvakspanuga: “Vältida tuleb lugemiskirge, kontrollimatut harjumust, meele mürgitamist liigse vaimutoiduga, varjatud laiskust, mis eelistab lihtsakoelist teiste avaldatud mõtete tundmist isiklikule pingutusele. Lugemiskirg, mida paljud kallihinnaliseks omaduseks peavad ja mille üle uhkust tunnevad, on tegelikult puudus; see ei erine millegi poolest teistest kirgedest, mis hinge üle võimust haaravad, seda pidevas häirituse seisundis hoiavad, heitlikes voogudes pillutavad ning kurnavad.”

Selline hinnang kõlab karmilt ja võib esimese hooga tekitada vastupanu, kuid ennast jälgides olin juba enne Sertillanges’i lugemist sarnasele järeldusele jõudnud. Olen lapsest saadik suur lugeja olnud ja olulise osa oma elust raamatute seltsis veetnud. Kuid kuigi loetu hulgas on olnud rohkesti tõeliselt häid lugemiselamusi ning paljud raamatud on mind inimesena kujundanud, on loetu seas olnud ka niivõrd palju sellist, millest pole jäänud mingit jälge või mis ongi ainult vaimuenergiat kurnanud ja raisanud aega, millega oleks kumulatiivselt võinud elus midagi olulist ära teha.

Sertillanges juhendab: “Peame raamatute poole pöörduma samamoodi nagu majapidaja, kes pärast päevamenüü hügieenireegleid ja arukat eelarvet järgides paika panemist turule läheb. Majapidaja mõtteviis ei ole turul sama mis õhtul kinos. Ta ei mõtle siin naudingutele ja lummusele, vaid hoolitseb kodu sujuva toimimise eest. Ülemäärane lugemine tuhmistab, mitte ei toida mõistust, mille suutlikkus reflekteerida ja keskenduda ning seega ka midagi luua aja jooksul hävivad; mõistus muutub sissepoole pöördunult ektravertseks, kui nõnda väljenduda võib, langeb nende vaimusilma ees liikuvate kujutiste ning ideede tõusu ja languse orjusesse, millele ta oma tähelepanu innukalt suunanud on. Selline kontrollimatu vaimustus tähistab iseenese eest põgenemist; see jätab intellekti ilma oma õigest funktsioonist ning võimaldab sel üksnes punkthaaval teiste mõtteid jälgida ja lasta end sõnade, arengute, peatükkide, köidete vool edasi kanda.”

Valimatu ja liigse lugemise tagajärjena juhtub Sertillanges’i sõnul see, et “silmade kaudu pidevalt lugejani jõudvad stiimulid hävitavad tema vaimse energia samamoodi nagu pidev vibratsioon lõhub terase. Suurelt lugejalt, kes on oma silmad ja aju üle kurnanud, ei saa oodata tõelist tööd; teda saadab krooniline pingepeavalu, samas kui arukas inimene loeb enesekontrolli, rahu ja selget mõtlemist säilitades üksnes seda, mida soovib meelde jätta, jätab meelde üksnes seda, mis on kasulik, kasutab oma aju mõistlikult ning ei kuritarvita oma aju seda absurdselt infot täis toppides.”

Samuti on Sertillanges üsna konkreetne selles suhtes, millise kirjanduse lugemine tuleb intellektuaalsele elule kasuks ja millise mitte. Juturaamatud ei ole üldiselt soovitavad, kuid aegajalt lõõgastumiseks mõne kirjanduspärli võib. Ja “mis puudutab ajalehti, siis kaitske endid nende eest nende püsivale ning valimatule rünnakule kohase energilisusega. Teil on vaja teada, mis lehtedes sisaldub, kuid neis sisaldub niivõrd vähe olulist ja selle kõige teada saamine on väga lihtne ilma laisalt määramatuks ajaks lehti lugema istumata! Igal juhul leidub uudiste püüdmiseks ööpäevas sobivamaid tunde kui töötunnid.”

Kokkuvõttes paneb Sertillanges lugejale südamele: “Ärge lugege, kui teil on võimalik reflekteerida; lugege üksnes seda, mis haakub teie valitud sihiga, kui välja arvata puhkehetked; ning lugege vähe, et mitte täita oma sisemist vaikust müraga.” Sisemise vaikuse loomine ja hoidmine on Sertillanges’i lähenemises intellektuaali elus keskse tähtsusega.

Praktilisest aspektist ei olegi minu jaoks kõige raskem mitte arusaamine, et lugeda on vaja valivamalt ja sihipärasemalt ja et liigne ning sihipäratu lugemine, millest midagi head alles ei jää, kurnab energiat ja raiskab elu. See kõik on hästi mõistetav. Kõige raskem on leppida hoopis selle elulise märkusega, mida olin samuti juba enne Sertillanges’i lugemist intellektuaalsel tasemel taibanud, kuid mille praktikas arvestamisega on siiani probleeme: “Valus on öelda endale, et ühte teed valides pööran ma selja tuhandele muule teele. Kõik on huvitav, kõik võib olla kasulik, kõik meelitab ja ahvatleb üllast meelt, kuid surm seisab meie teel, vaim ja keha seavad omad piirangud, tahes-tahtmata tuleb meil alistuda ja leppida asjadega, mida aeg ja arukus meile keelavad, heites neile vaid poolehoidva pilgu, millega avaldame austust tõele.”

Sellest tuleb lähemalt juttu järgmiste tutvustatavate raamatute juures. Aga Sertillanges kirjutab veel paljust muustki peale lugemise ja keda huvitab oma mõttemaailma korrastamine ja intellektuaalselt kasvamine, neil soovitan kindlasti tervet raamatut lugeda.

TOETA

The post Raamatud süvenemisest ja süvenemiseks: Sertillanges appeared first on Helgust luues.