Eksperiment: kuidas konstruktiivselt uudiseid jälgida

ingridvooglaid — Mon, 12 Oct 2026 12:26:02 +0000

Inspireerituna A. D. Sertillanges’i, Cal Newporti ja Rolf Dobelli mõtteavaldustest uudiste tarbimise teemal otsustasin korraldada enda elus väikese eksperimendi ning katsetada teadlikku piiratud mahus ja valikus uudistetarbimist. Siin kirjeldan lähemalt, mida Sertillanges, Newport ja Dobelli soovitavad, kuidas ma püüdsin oma uudiste dieeti ja rutiini kujundada, mis sellest välja tuli, mida edaspidiseks otsustasin ja kuidas saate ise oma uudiste tarbimise harjumustes selgust luua. Ülevaade võib pakkuda huvi nii neile, kes püüavad ise leida paremat viisi uudiste ja meediaga suhestumiseks, kui ka neile, keda vaevab küsimus, miks inimesed, kes ei tarbi meediat või tarbivad väga piiratud mahus, nõnda on otsustanud.

Nii Sertillanges, kelle raamatut “The Intellectual Life” tutvustasin siin, Newport, kelle raamatutest ja mujal jagatud nõuannetest tuleb siin lehel veel korduvalt juttu, kui raamatu “Stop Reading the News” autor Dobelli on ühel nõul, et uudiste liigne ja korrapäratu tarbimine killustab tähelepanu, kahjustab mõtlemisvõimet ning raskendab oma töösse süvenemist. Dobelli toob oma lühikeses teoses välja rohkelt põhjuseid, miks uudiste jälgimine ei ole vaeva väärt ja kuidas nendega kursis olla püüdmine elu halvab. Kui soovite veenmist ja raamatut kätte ei saa, siis esimest peatükki saab lugeda siin ning raamatule eelnenud artiklit, mis sai aluseks ajakirja The Correspondent rajamisele, siin.

Kõige leebemat nõu oma uudistedieedi korrastamiseks annab neist kolmest Cal Newport, kes ise jälgib ajalehtede asemel igapäevaselt postkasti saabuvat kureeritud ülevaadet maailmas toimuvast. Newport rääkis oma taskuhäälingu Deep Questions episoodis “How to Escape Mediocrity and Get Ahead of 99% of People”, et oluline on mitte lasta algoritmidel määrata endani jõudvat infot, vaid valida üks kvaliteetne inimeste poolt hallatav allikas, mis koostab uudistest ülevaate. See võib olla nii kirjalikus kui taskuhäälingu formaadis. Muus osas soovitab ta piirduda kitsast teemat süviti käsitlevate raamatute ning 4-6 kvaliteetse pika artikliga kuus. Artiklid võivad olla kogutud erinevatest allikatest ning raamatute hulgas peaks olema ka selliseid, mis eristuvad oluliselt teie endi arusaamadest ja maailmavaatest ning võimaldavad saada mitmekülgse sissevaate, andes ideaalis teie seisukohtadele kindlama aluse.

Antonin-Dalmace Sertillanges soovitas ajalehtedest üldiselt täielikult loobuda, kuid lubas erandit tõesti oluliste sündmuste puhul, millega võib olla vaja end kurssi viia. Kindlasti pidas ta oluliseks uudiste vältimist töö ajal.

Rolf Dobelli pakub kahte võimalust uudiste piiramiseks. Esiteks on tema eelistatud ja tungivalt soovitatud variant loobuda igasugusest uudiste, raadio ja televisiooni tarbimisest ning harida end süvateadmisi, seoseid ja konteksti pakkuvate raamatute ja ajakirjade abil. Vajaliku info saab sellise valiku korral kätte samadest allikatest, kust ajakirjanikudki: valitsuse, kohaliku omavalitsuse, ametkondade ja ettevõtete kodulehtedelt, teemalehtedelt, teadus- ja erialastest ajakirjadest, kursustelt, raamatutest, ülikoolide veebilehtedel leitavatest avalikest loengutest ja mujalt.

Dobelli sõnul on tal vaid üks kord uudisteta veedetud kümnekonna aasta jooksul juhtunud, et ta jäi ilma uudisest, mida oleks olnud kasulik lugeda: lennujaama sõites ei teadnud ta, et tema lend on Islandi vulkaanipurskest tekkinud tuhapilve tõttu tühistatud. Sealjuures ei maini Dobelli, et tühistatud lennust peab reisijaid teavitama lennufirma ja sellest teada saamiseks ei tohiks olla vajadust uudiseid jälgida. Sellegipoolest leiab Dobelli, et sellise haruldase juhtumi ennetamine ei kaalu üles kümnete tuhandete uudiste endast läbi laskmise negatiivseid tagajärgi.

Teiseks pakub Dobelli välja leebema versiooni loobuda päevalehtedest, uudisteportaalidest, tele- ja raadiouudistest ning sotsiaalmeedias jagatavatest uudistest ja piirduda nädalalehtede ning pikkade kvaliteetartiklite lugemisega. Nädalaleht tuleks valida selline, mille sensatsioonijanu ja reklaamisisaldus on kõige madalamad, ning hea oleks terve väljaanne läbi vaadata piiratud ajaga, näiteks ühe tunni jooksul, ja mitte lasta sel valguda mitme päeva peale.

Newport ja Dobelli soovitavad sündmust analüüsivaid artikleid lugeda ajalise distantsiga. Dobelli soovitab lausa, et kui olete valinud pehmema tee ja otsustate siiski nädalalehti lugeda, siis peitke värske väljaanne vähemalt kuuks ajaks sahtlisse ning lugege vanemat numbrit, sest nii on väiksem kiusatus loetud teemal uudiseid otsida ning sattuda keset parajasti kogunevat seostamata oletustest, põhjendamata väidetest ja loobitavatest süüdistustest koosnevat sisutühja mulli. Newport toob välja, et ajaline kaugus sündmusest on andnud ajakirjanikele võimaluse teemasse põhjalikumalt süveneda, eeldatavasti on selgunud rohkem asjaolusid ja esimesed emotsioonid on taandunud.

Kõigest eelnevast lähtudes koostasin enda jaoks esialgse plaani, mis nägi ette valida üks eestikeelne, üks ingliskeelne ja üks hollandikeelne uudistekanal, mida kõiki vaatan üks kord nädalas piiratud aja jooksul. Teisi kanaleid üldse ei ava. Mõtlesin, et kanalid võivad nädalast nädalasse roteeruda, kuni leian üles need, mis mulle kõige konstruktiivsemalt mõjuvad. Lisaks soovisin otsida iga nädal mõne konkreetse autori arvamusartikleid või lugeda mõne pika sisuka teemaartikli. Siinjuures märgin, et mitte keegi ülal viidatud autoritest ei soovita lihtsalt uudisteportaali või ajalehe avamist ja nõnda enda maailmas toimuvaga kurssi viimist. Paraku just selle lähenemise ma valisin ja kogesin omal nahal selllise käitumise negatiivseid tagajärgi.

Alustuseks olin pärast reedel tund aega YouTube’is lühikeste hollandikeelsete uudistekokkuvõtete vaatamist uudiste jälgimise suhtes optimistlikult meelestatud. Õhtul Dobelli raamatut lugedes mõtlesin, et ei ole temaga nõus ja uudiste jälgimine võib olla nii huvitav, kasulik kui ka inimlikult maailmaga suhestumise mõttes oluline. Laupäeval juba uudisteportaale avades sain aga aru, et iga nädal ma selliseid keskkondi kindlasti külastama ei hakka ja üldse ei ole neid mõtet avada muidu kui konkreetse teema kajastust otsides või kui keegi soovitab mõnda artiklit.

Mul kulus 12 minutit ERR esilehe voos uudiste sirvimiseks ja neist nelja lähemalt vaatamiseks. Seejärel kulutasin 10 minutit Reutersi sirvimisele, mis sisaldas ühe artikli ülesehituse võrdlemist samasisulise artikliga ERR-is. Need 22 minutit kaootiliselt suvaliste uudiste sirvimist kurnasid märgatavalt mu keskendumisvõimet ning Õpetajate Lehte, kus on sisu, mida lugeda, jõudsin süveneda vaid 28 minutit ja uudistesessiooni lõppu planeeritud ühe autori arvamusartiklite kogumine ja lugemine lükkus hoopis järgmisesse nädalasse.

Pettununa oleks võinud kohe otsustada, et järgin Dobelli leebemat versiooni meediadieedist ning piirdun edaspidi ainult mõne üksiku nädalalehe ning pikkade sisukate artiklitega, kuid püüdsin ennetada hilisemaid kahtlusi, et äkki mõnes teises uudisteportaalis on olukord parem. Seetõttu võtsin pühapäeval kahes osas kokkuvõttes pool päeva hõivanud maratonis ette ka keskkonnad BBC, The New York Times, The Times, The Washington Post, The Guardian, Postimees, Delfi, Õhtuleht, Objektiiv, Makroskoop, Edasi, Aeon, Plough, The Atlantic, Undark Magazine, Nautilus Magazine, Psyche Magazine, The Conversation, Harper’s Magazine ja First Things ning veebist kokku kogutud pikkade artiklite kataloogid Longform (mis lõpetas uute artiklite kogumise 2024), Longreads, The Browser ning Arts & Letters Daily. Kindlasti on veel keskkondi, mida oleks võinud üle vaadata, aga rohkem ei jaksanud.

Kõiki neid keskkondi järjest sirvides võib pealkirjade järgi öelda, et on üksikud lood, mis korduvad erinevates portaalides ja ajalehtedes, kuid valdavalt kajastatakse kas täiesti erinevaid kilde maailmast või vähemalt pealkirjastatakse need äratundmatuseni erinevalt. Samas kategoriseeritavad on need ikka samadel alustel.

On artikleid, mida võiks avada, kui mul oleks igav ja mitte midagi paremat oma ajaga teha. Alguses paistis, et artiklid, mida põhimõtteliselt võiks linkidena koguda kord või paar kuus lähemalt vaatamiseks, ei ole enamuses väärt sellise massi kasvatamist ja sellega hiljem tegelemist. Kui ma otsin mind parajasti huvitava teema kohta allikaid, siis tulevad ka ajalehtede pikemad artiklid seal hulgas välja. Sellegipoolest kogunes mul ka koos rohkete loobumistega tulevikus loetavate pikkade ja poolpikkade artiklite lingikogusse 40 lingi kandis, enamik neist paarist allikast. Püüdsin neid vähemalt veidi grupeerida, et sarnased lood hiljem korraga ette võtta.

Mitmes keskkonnas oli pealkirju, mille tekstidega oleks tahtnud lähemalt tutvuda, kuid väljaanded nõudsid juba esimesest artiklist alates tellimust, mistõttu jäid need kõrvale. Ühe sellise uudisega sain lähemalt tutvuda teises portaalis, kus see lugu mulle esilehte sirvides silma ei jäänud, sest sealne artiklite paigutus on niivõrd kaootiline.

Artiklite leidmisel osutus tulemuslikuks Google otsingult küsimine, milliseid pikki tasakaalustatud artikleid soovitaks see või too kuulus inimene, sh seoses ammu lahkunud isikutega nagu C. S. Lewis või G. K. Chesterton. Lisaks leidsin juurde paar Substacki lehte, mida jälgida, ning täna tellisin prooviks The Academic Digest kord nädalas postkasti saabuva ülevaate oma valitud teadusvaldkonnas. Esimest ülevaadet ei ole veel kätte saanud.

Kui varem oli mu uudistetarbimine suhteliselt kaootiline ja kasin ning lähtus pigem instinktiivsest vastumeelsusest, siis eksperimendi esimese nädala lõpuks saan senisest konkreetsemalt välja tuua, mis mind isiklikult uudisteportaalide juures häirib. Esiteks ründab enamiku portaalide esileht lugejat visuaalse ülekoormusega. The New Yorker, Õpetajate Leht ja Makroskoop on teistega võrreldes suhteliselt leebe ja lihtsamini navigeeritava kujundusega, kuid enamasti tekib kohe tunne, et siin segapudrus ei ole võimalik midagi huvitavat üles leida ka siis, kui see kusagil peidus on. Erinevad uudised on esilehele paigutatud väga kaootiliselt, kõik teemad on segamini, isegi kui justkui eksisteeriks mingi blokkide jaotus, ning piltidel ühtlustamata värvid karjuvad vastu.

Teiseks häirib mind, et osadel portaalidel näitab esilehe voog ainult viimase kahe päeva uudiseid, mis viitab, et kõik varasem on juba unustamisväärne ja ebaoluline. Erandina on näiteks BBC esilehe kõige viimane artikkel praegu pärit juuli keskelt, kuid järgmine juba septembri lõpust. Ka New Yorkeri esilehe viimane artikkel on septembri lõpust, kuid see on juba oluline edenemine võrreldes kahe päevaga.

Kolmandaks ei teki mul tahtmist avada artikleid, millel on pealkirjad tugevalt hinnangulised ning võib eeldada, et mitmekülgset analüüsi seal taga ei ole.

Neljandaks jäi mitme avatud artikli juures silma, et artikkel on kiiruga lihtsalt millegi uue lisamise mõttes välja lastud olukorras, kus tegelikult ei ole teada, mis ja miks ja kuidas ja kas üldse… Miks peaks keegi kulutama oma aega selliste uudiste lugemisele, mille alusväited sisaldavad sõnu ilmselt, võib olla, on võimalik, väidetavalt või muud sarnast? Ette sattus ka selliseid, kus 1-2 lõigu jagu sisu oli venitatud poole lehekülje või lehekülje pikkuseks ja tegemist ei olnud isegi tühja mulli arendamisega, vaid lihtsalt loogiliselt ühte lausesse koondatav loetelu oli jagatud mitmeks eraldi lõiguks, kus ei lisatud loetelu elementidele erilist sisu.

Olen veendunud, et on uudiseid, millest on tähtis teadlik olla ka muidu piiratud meediadieedi korral. Üks näide on siin. Eesti meediasse see esmaspäeva lõuna seisuga minu teada jõudnud ei ole. Ma ei nõustu Dobelliga, kes kirjutab oma raamatus, et koledatest sündmustest teadlik olemine ei aita mitte kuidagi oma elu paremini elada ja õnnelikum ning produktiivsem on see, kes ei tea. Usun, et inimesed on nii mõttetu ja kaootilise pidevalt peale tulvava uudistemüra kui kirjanduse, filmide ja sotsiaalmeedia poolt nii tugevalt ülekoormatud ja desensitiseeritud, et neil ei jätku mõtteenergiat päriselt olulisega suhestumiseks.

Ma ei soovi samuti üksikute oluliste lugude leidmiseks kahlata läbi mõttetu müra, kuid probleem ei ole siinjuures mitte uudistes kui nähtuses tervikuna, vaid selles, kuidas toodetakse tühja ja ärritavat massi lihtsalt tootmise ja reklaami müümise mõttes, sest hirm ja viha ja ärevus toovad klikke. Dobelli toob ka välja, et väljaannetel on keeruline võtta suunda kvaliteetsete analüüsivate artiklite eelistamise poole, sest neid loeb väga väike hulk inimesi ja see ei tasu majanduslikult ära.

Kui soovite samuti oma uudistetarbimise eksperimenti läbi viia
Esiteks on võimalik kohe otsustada oma uudistetarbimist oluliselt piirata või senist kasinat tarbimist hoopis laiendada pikkade kvaliteetartiklite abil. Kui soovite põhjalikumalt oma isiklikku tarbimist uurida ja kujundada, siis allpool on selleks mõned soovitused.

Kaardistage uudistekanalid, mida jälgite, sh ajalehtede paber- ja veebiväljaanded, raadio- ja telesaated ning taskuhäälingud, mida teadlikult loete, kuulate, vaatate ja millele satute teiste soovituste või sotsiaalmeedia linkide kaudu. Hinnake igaühte selle alusel, kas nende lehtede külastamine mõjub teie jaoks konstruktiivselt ja ülesehitavalt ning aitab teil maailmas toimuvat paremini mõista või lõhkuvalt ja kurnavalt.

Mõned näited negatiivsetest reaktsioonidest lehe avamisel: tunnete, et vererõhk tõuseb, tähelepanu killustub, tekivad ja süvenevad elu häirivad hirmud ja vaenulikkusetunne inimeste suhtes, keda te ei tunne, mõtlete, et no seda mul küll ei olnud vaja teada, tekib küsimus, mida te artikliga lõpuni jõudes õigupoolest teada saite…

Küsige endalt, kas sellel lehel edastatakse klatši, laimu ja skandaale, esitletakse aluseta oletusi faktidena, jagatakse ilma teemasse süvenemata peamiselt uudisväärtuse mõttes kiiresti kokku klopsitud infokilde või läbimõeldud teemakäsitlusi ja analüüse, mis aitavad teil päriselt paremini orienteeruda küsimustes, mida te ise süvitsi ei tunne, kuid mida siiski oluliseks peate?

Millised kanalid võib selle hinnangu alusel edaspidi kõrvale jätta? Milliseid kanaleid olete mõelnud, et tahaks jälgida nende edastatava sisu kõrge kvaliteedi tõttu, kuid ei ole selleni jõudnud? Kelle analüüside ja teemakäsitluste kohta olete konkreetselt mõelnud, et temalt tahaks rohkem lugeda või kuulata? Kui sageli olete valmis eraldama aega kvaliteetse meediasisu tarbimisele?

Koostage esialgne plaan, katsetage seda 1-2 nädalat ja tehke käigu pealt kohandusi, kuni jõuate toimiva lahenduseni.

TOETA

Kui pead sellise keskkonna olemasolu oluliseks ja soovid, et see kestaks nii Sinu kui teiste jaoks vabalt kättesaadavana, siis toetada saad selle lehe pidamist annetusega endale sobivas summas alloleval arvenumbril. Iga euro saab tänuga vastu võetud ja aitab mul katta selle keskkonna ülalpidamiskulusid ning pühendada aega kirjutamisele. Kõige rohkem on abi püsiannetustest, sest need võimaldavad pikaajalist tegutsemist ning mahukate projektide ettevõtmist, kuid ka ühekordsed toetused on väga teretulnud. Annetamine on võimalus aidata kaasa millelegi, mida ise oluliseks pead ja mis Sulle rõõmu toob. Ühtlasi annab see mulle märku seda lehte oluliseks pidavate lugejate hulgast.

TOETAMISE ANDMED:
Saaja: Ingrid Vooglaid
Arvenumber: EE961010102401534005
Selgitus: Annetus

The post Eksperiment: kuidas konstruktiivselt uudiseid jälgida appeared first on Helgust luues.

meedia Archives - Helgust luues

Eksperiment: kuidas konstruktiivselt uudiseid jälgida

TOETA